edukalt tegutsevaid managere. Nõrkustena võib välja tuua muusikalise hariduse ühekülgsuse. Väärtustatud on peamiselt klassikaline muusika, vaja oleks õpetada rohkem improviseerimise oskuseid ja väärtustada ka teisi muusikazanre. Tipptasemel tegutsevaid muusikuid on vähe, kõrgetasemelistel kontsertidel esinevad pidevalt ühed ja samad muusikud. Samas on tõsist muusikat tegevate muusikute, ka tippmuusikute töötasud väikesed, mis põhjustab paljude muusikute lahkumise Tartust kas Tallinnasse või välisriikidesse. Tartule on praktiliselt võimatu tõmmata ka ajakirjanduse tähelepanu, sest meedia ei kajasta Tartu üritusi. Muusik, kes soovib silma paista, peab töötama Tallinnas ja osalema suurtes projektides. [Tartu Linnavalitsuse Kultuuriosakond] Kokkuvõtteks looemajanduse arendamiseks on vaja luua organisatsioon või süsteem, mis viib
tolle aja muusikute taseme üle. See on ka ainus säilinud helijälg B. Kuuma/ Kuno Lareni 275 mängust. Eesti džässmuusikud viibisid Soomes väga lühikest aega, oktoobrist 1943 veebruarini 1944, aga sinna jäetud jäljed osutusid sügavamaks, kui oleks osanud oodata. Enamik neist lahkus Soomest 1944. aasta veebruaris, valdavalt Rootsi, kus osa leidis uue kodumaa, osale osutus see aga ajutiseks vahepeatuseks. 6.2.2. Eesti džässmuusikud Rootsis Millise mulje jättis meie tippmuusikute tase võrrelduna Rootsi kolleegidega? Teadaolevalt algas džässmuusika areng Rootsis peaaegu kakskümmend aastat varem kui Eestis ning oli loomulik, et oma arengus olid nad meist ja Soomestki tubli sammu ees, seega ei pruukinud nende arvamus Soome kriitikute ja muusikute arvamusega ühtida. Kas suutsid Eesti muusikud siin oma nime kohalikule muusikaavalikkusele teadvustada? Stockholmis Svensk Visarkivi 276 ja Rootsi Džässiföderatsiooni arhiive uurides selgus, et 1940.
annaabi.ee 
