Need Tallinna töölisnoored, kes sajandi algul hakkasid Tondi liivaluidetes mitmesuguseid kergejõustiku alasid harrastama, olid algul kõik omamoodi mitmevõistlejad. Meheks, kes ületas A. Klumbergi 25 aastat püsinud Eesti rekordi, oli Heino Lipp. Temal kujunes kümnevõistlus kõrvalalaks, kuid erakordsed kehalised võimed ja visa võitlejahing võimaldasid tõusta maailma oma aja parimaks kümnevõistlejaks. Oleks Heino Lipp harjutanud nagu praegused tippmehed, jõudnuks ta juba siis praeguse maailmarekordi tasemele. Esimene Eesti kümnevõistleja, kes hakkas aastaringi sihikindlalt harjutama oli Uno Palu. Tänu visadusele ja järjekindlusele tõusis ta NSV Liidu koondisesse, saavutas XVI olümpiamängudel Melbournis neljanda koha ja tuli Euroopa meistrivõistlustel Stockholmis teiseks. Tugevamad olid Palul vastupidavus ja osavusalad, vähevõitu oli kiirust ja jõudu. Heino Lipu ja Uno Palu saavutused ergutasid meil kümnevõistluse harrastust
nomenklaatori KK vastav osakond, kellele ametkond parteiliselt allus. Kangema astme moodustas põhinomenklatuur, nende kinnitamise nihutamisega tegeles EKP KK büroo. Kolmanda grupi moodustasid need nomenklaarotis kes kahekordses alluvuses: EKP KK JA NLKP KK omas üheaegselt. Nomenklatuuri juures on kõige huvitavam garanteeritud püsimine väljavalitute hulgas, mitte niivõrd privileegid. Kui välja arvata 8. Pleenumi aegne kukkumine, mil vanad tippmehed uutele närida anti, pole kukkujaid enne ega pärast sugugi palju. Nimetada või vaid Virumaa 1. Sekretäri Adolf Jansonit, kes varastas kuldrublasid, kelle EKP KK büroo palua ÜK(b)P KK'l vastuvõtule võtta ja kelle edaspidisest elukäigust ERAF vaikib. Ent nomenklaatorite kõige võikam eelõigus oli see, et alates teisest ringist neid sõja ajal ei mobiliseeritud ega rindele ei saadetud. Kui siis pooleldi vabatahtlikult tähtsamateks poliitülemusteks rinde taha.1946
annaabi.ee 
