Magma- ehk tardkivimid liigitatakse ränisisalduse (SiO2) alusel järgmiselt: ultraaluselised (SiO2 35–40%) aluselised (SiO2 40–52%) keskmised (SiO2 52–65%) happelised (SiO2 65–80%). Aluselise magma temperatuur on keskmiselt 900–1200 °C, happelisel magmal aga keskmiselt 700–800 °C. Mida enam on magmas räni, seda viskoossem ta on. Räni katioon seostub nelja hapniku aniooniga, moodustades nn räni tetraeedreid, mis omakorda üksteistega tippepidi liitudes moodustavad suuremaid kobaraid. Suurenenud sisehõõrde tõttu on happeline magma tuhandeid kordi viskoossem aluselisest. Ränirikka laava suurema viskoossuse põhjustab tema madalam temperatuur kraatrist väljumise hetkel. Mida viskoossem on magma, seda plahvatuslikum on sellega kaasnev vulkanism. Happelised kivimid ja magma tekitavad enamasti plahvatusliku vulkanismi ning aluseline magma tekitab enamasti rahuliku vulkanismi
tegutsevaks ei loeta vulkaani, mille aktiivsusest annavad aimu vaid vlkaani nõlvadel olevad fumaroolid. Seega pole igasugune vulkaani tegevus veel piisav, et seda vulkaanipurskeks nimetada. Tavaliselt jaotatakse vulkaanipursked kaheks plahvatuslikuks ja efusiivseks. Plahvatuslikud pursked kaasnevad enamasti ränirikka magmaga vulkaanidega. Asi on selles, et ränioksiid kipub polümeriseeruma, moodustades suuremaid kobaraid, kus ränioksiidi tetraeedrikujulised kristallid on üksteisega tippepidi liitunud. On selge, et mida väiksem on ränisisaldus magmas, seda vähem taolist polümeriseerumist saab esineda. Polümeriseerumisega kaasneb suurem sisehõõre, sest suuremad molekulid ei saa üksteisest nii hõlpsalt mööda libiseda. Plahvatuslikkus tekib sellest, et rõhu vähenedes (nagu juhtub ülespoole tõusva magmaga), halveneb gaaside lahustuvus magmas. Eraldunud gaasid hakkavad oma suure mahu tõttu vulkaanilõõris pingeid tekitama
annaabi.ee 
