Toimuv on seletatav kui algne variant meioosi esimesest jagunemisest, ajast, mil polnud veel välja kujunenud täies pikkuses homoloogilisi kromosoome. Seene diploidses tuumas võib tõenäoselt toimuda nii (1) kromatiidide vaheline ristsiire (mis toimub ka ilma kiasmideta) kui (2) kromosoomaberratsioonid – seentele on iseloomulik kromosoomi pikkuse polümorfism (Zolan, 1995; Larraya, 1999) ja aneuploidsus (Kullman, 2000). Hüüfe moodustavatel seentel võib tänu seene hüüfi tipmisele kasvule võrrelda somaatilist geenivahetust meioosiga (avatud paljunemissüsteem). Ega seene meioos spetsiaalsetes rakkudes (eoskotis, basiidis) sellisest „somaatilises“ hüüfis toimuvast tuumade jagunemisest palju erinegi (sellest allpool). Haploidiseerumine tuumade jagunemisel võib toimuda pintselhalliku hüüfides sagedusega 1 x 10-3 – 2 x 10-2 ühe tuumajagunemise kohta (Weber, 1993). Sisuliselt näitab see meioosi teise jagunemise sagedust. Antud juhul langeb see kokku
´otsale. Telomeraasi RNA molekulil on telomeerse DNA-ga lühike komplementaarne ala, mis täitab matriitsi rolli telomeersete järjestuste sünteesil. Kõrgematel organismidel hakkab telomeraas represseeruma kohe peale sündi. Nii hakkavad telomeerid lühenema ja see protsess kujutab endast mitootilist kella. Telomeraasi reaktiveerumine võib aga viia vähi tekkele. Telomeeri valke on kirjeldatud kümmekond. Neist osa seaondub vaid telomeerse DNA tipmisele osale, teised aga kogu telomeersele DNA-le. Telomeersed valgud moodustavad telomeerile nii-öelda kaitsva mütsi. Telomeeri valgud reguleerivad telomeeri pikkust, aitavad kaasa antud järjestuse pakkimisele ja vahendavad TTAGGG korduste kinnitumist tuuma maatriksile. Telomeeri kromatiini struktuur mõjutab ka telomeeriga külgnevae geenide ekspressiooni, mistõttu telomeeri vahetus läheduses on geenid sageli represseeritud. Tuumakese organisaatori piirkond ehk NOR
annaabi.ee 
