sulfiidset S. Redutseeritud väävlit vajavad: Tioonbakterid (saavad energiat redutseeritud S-ühendite oksüdatsioonist); Fototroofsed S-bakterid (kasutavad H2S, tiosulfaati või So redutseerijana fotosünteesil); väga paljud arhed vajavad S. Nad kas oksüdeerivad väävlit või redutseerivad seda. Mõned liigid saavad teha mõlemat (Acidianus). Thioploca saab energiat H2S oksüdatsioonist ja talletab vaheproduktina väävliteri rakku. Thiomargarita namibiensis (tioonbakter) on väga suur bakter, kelle peaaegu kogu raku võtab enda alla nitraadivakuool. Rakukesta alla kogunevad aga väävlitilgad, mis on H2S oksüdatsiooni vaheproduktiks. Merebakteritel on ohtralt kasutada dimetüülsulfoniopropionaati, DMSP, on osmo- ja sterssiprotektoriks merevetikatel, seda sünteesitakse metioniinist. Ta vabaneb vette suures koguses lagunevatest vetikatest. Merebakteritel on kemotaksis DMSP-le ja nad moodustavad vetikate pinnal biokilet, et DMSP oleks neile
44 Happelistes kuumaveeallikates võib pH olla isegi 1.0. Sellistest kuumaveeallikatest on isoleeritud baktereid, mis on nii termofiilid kui ka atsidofiilid: Sulfolobus, Stygiolobus, Metallosphaera, kes kõik on arhed. Sealt on isoleeritud ka kõige atsidofiilsem bakter arhe Picrophilus, kes kasvab hästi pH 0.7 juures, lüüsub kõrgemal pH-l kui 4.0. Picrophilus suudab kasvada 1.2M väävelhappes, rakusisene pH on tal ca. 4.6. Tioonbakter Thiobacillus thioxidans. G(-) bakter. Talub ka pH 1.0, optimaalne on talle pH 2- 3. Bacillus acidocaldarius on termofiilne ja atsidofiilne G(+) bakter. Tiobatsillid ja atsidofiilsed arhed saavad energiat S-ühendite, kas H2S või väävli oksüdeerimisest ja tekitavad oma metabolismi käigus väävelhapet. Oma elukeskkonna hapestavad ka kääritajad bakterid, kuid enamasti nad kõrget happesisaldust ei talu ja nende kasv peatub peagi. Laboris kasvatamisel lisatakse kääritajate
annaabi.ee 
