Minu ainuke kokkupuude Kissingeriga jääb 1991 aastasse, mil ma soovisin teda intervjueerida, kui kirjutasin raamatut Riigidepatemangu LähisIda spetsialistidest. Kissinger oli nende sadade inimeste seas, keda ma kavatsesin intervjueerida, üks väheseid, kes keeldus minuga isegi rääkimast. Paljud inimesed, keda ma ajakirjanike seas tunnen ja asutan, põlgavad Kissingeri. Teadlased ja ajakirjanikud usuvad, et Nixon ja Kissinger oleks võinud lõpetada sõja 1969 aastal samasuguste tinginustel, mida nad saavutasid 1973 aastal, ja vältida sel moel 22 000 USA sõduri surma. Ja veel usuvad nad, et Nixon ja Kissinger kandsid sõja üle Kambodzasse illegaalselt ja peaaegu tulemusteta. Olen kõige eelöelduga nõus, kuid ma usun, et rääkima peaks ka muust. Seepärast tuleb pöörata tähelepanu sisulisematele küsimustele, nagu: mis oli Kissingeri ja Nixoni esmane motiiv sõja jätkamisl ja kas tulemuseks oli peale ameeriklaste ja kaugaasialaste elude hävimisele veel midagi?"
a., Traakias puhkenud vastuhaku ajel, Makedooniavastast võitlust. Spartalased palkasid varem Pärsia leeris võidelnud ja nüüd kodumaale põgenenud kreeka sõjameestest suure armee ja ründasid kuningas Agis III juhtimisel Makedoonia liitlast Arkaadiat, piirates selle pealinna Megalopolist. Ent kui Makedoonia asevalitseja Antipatros suure palgaväega Peloponnesosse jõudis ja Agis lahingus langes, oli Sparta sunnitud alistuma millistel tinginustel, pole teada. Ateena keeldus spartalaste ülestõusu toetamast. Kuid välisest lojaalsusest hoolimata polnud ateenlased oma hoiakult sugugi Makedoonia-meelsed. Demosthenes oli kodanike seas jätkuvalt populaarne ja riik pidas tarvilikuks austada neid, kes varem sõltumatuse eest (seega Makedoonia vastu) võidelnud olid. Oma mõjukaima riigimehe, Demosthenese pooldaja Lykurgose juhtimisel tugevdasid ateenlased kaitserajatisi ja laevastikku ning
annaabi.ee 
