Nae, rohukors vorsub ja sirutub ahnelt paikese poole ning on tais elu. Aga tuleb palav suvi ja juba ta narbub ning kaob sinna, kust ta kevadel tuli. Jargmisel aastal ei maleta teda keegi. Voi ehitatakse maja - algul on ta tugev, savi pusib kindlalt seinasja ei tee tuul ega vihm talle midagi. Aga laheb mooda moni aeg ja maja laguneb ara. Voi sunnib laps - ta opib kondima ja hakkab avali silmi maailma avastama, aga juba ta vasib sellest, ehitab enda umber tinase muuri ja ehib seda kogu oma elu - varsti on ta vana att ning sureb, . et teda unustataks. Aga isegi taevalaotuses ei ale midagi, mis mind ei tunneks. Ei saa paike ohtul paistma jaada ega taevatahed samasseseisu sugisel nagu suvel. Pole midagi selles maailmas, mis mulle ei kuuletuks. Ma lukkan liikvele koik rattad ja teen neile rajad, ma annan inimestele nende rahutuse ja naitan, kuidas selle eest pageda. Asjad siin ilmas
» Üks mees käis siiski lärmitseva kõrtsi ees rahulikult edasi-tagasi, ei lasknud seda silmist ega läinud sellest kaugemale kui tunnimees oma putkast. Ta oli mähitud mantlisse, millest ainult nina välja paistis.Selle mantli ostis ta äsja vanakraamikauplejalt «Eeva Õuna» naabrusest, nähtavasti, et ennast märtsikuu õhtutel külma eest kaitsta, aga võib ka olla, et oma 1 6 1 riietust varjata. Vahetevahel jäi ta tinase raamitud ähmaste aknaruutude ette seisma, kuulatas, vaatas ja lõi jalga vastu maad. Lõpuks avanes kõrtsi uks. Seda ta näiski ootavat. Kaks joodikut tulid välja. Läbi ukseava lipsanud kiir heitis pilguks valgust nende lõbusatele nägudele. Mantlis mees läks üle tänava ja jäi seal majaläve varjus luurama. «Kurat ja põrgu!» ütles üks neist. «Juba saab kell seitse. See on mu kohtamise aeg.» «Ütlen teile,» sõnas ta joomakaaslane pehme keelega, «ma ei ela mitte Sõimusõnade