õnneks ei juhtunud. Aleksei Nesterevko avaldas artikli, kus ta nendest asjadest rääkis. Tema enda isa oli Ukraina tuumajaama juht ning ta lendas üle põleva reaktori, et mõõta selle kiiritust – ta suri selle pärast hiljem. Eestimaa ja teiste maade mehed saadeti sinna koristustöödeks. Katuse koristamiseks olid robotid, aga kõrge radiatsiooni pärast lõppesid robotid töötamise. Anti meestele kaitseriietus nn tinaplaatidega, et katusele ise minna koristama. Limaskestadele mõjus väga halvasti – kõigepealt verejooksud ja suhu tekkis herpes, nädal hiljem tekkis nn Tšernobõli köha, bronhid põletikus, tekkis palavik. Teised mehed saadeti pesema maju – nad arvasid, et see aitab ja teevad head, algul mõõtes tunduski, et aitas, kuid hiljem mõõtes tuli välja, et radioaktiivsus on igalpool sama suur või isegi suurem kui enne. Varajane rasedus oli kohustuslik katkestada kõigil, kes piirkonnas elasid
Juba 1589 olevat rooma arhitekt Goicomo della Porta tõestanud, et mõlema silma pildid teadvuses liituvad, ja kirjeldanud ka stereopaare. Tänane olukord sarnaneb minu meelest mõneti ajaga, mil fotograafiat veel eriti ei tuntud ja kõike tähelepanuväärset või muidu vajalikku joonistati või maaliti. Ehk ollakse liialt mugandunud näiteks ei viitsi keegi enam jamada nii, nagu prantslane Niépce seda tegi? Maailma esimese foto (1826) autor jändas vase ja tinaplaatidega, kattes need asfaldi, lavendliõli ja petrooleumi seguga ja säritades ühte pilti terve päeva. Omal moel eksitab huvilisi muidugi ka Wiki, väites, justkui peaks võtteid kummagi silma kohalt sooritama üheaegselt. Sellega mõista andes, et tarvis läheb spetsiaalset tehnikat. Olles stereopaaride reklaami ja kasutuselevõtu suhtes tulutult suhelnud mitme reisi- ja teadusajakirja toimetustega, mõistan insener Walter Zappi, kel ei õnnestunud oma spioonikaamerat Eestis patenteerida ega toota
kübarat. Kui silm nende losside amfiteatri astmeist kõrgemale tõusis, siis jõudis ta pärast sügava kuristiku ületamist Uuslinna katuste vahel, mis polnud muud kui Saint-An-toine'i tänav, lõpuks Angouleme'i lossini. Mitmete aegade suurehitusena pakkus see ka üsna uusi, väga valgeid osi, mis kogu ehitusega niisama vähe sobisid kui punane paik sinise vestiga. Kuid uue lossi haruldaselt terav ja kõrge katus oma rohkete nikerdatud vihmaveetorudega ja tinaplaatidega, kus kullatud plekist inkrustatsioonid särasid tuhande fantastilise arabeskina, see nii huvitavalt kirjatud katus kerkis graatsiliselt vana lossi tuhmunud varemete vahelt, mille paksud, vanadusest vaatidena tursunud, kõdunenud ja ülalt kuni alla mõranenud tornid sarnanesid suurtele vatsadele, mille eest nööbid on ära karanud. Taamal tõusis Tournelle'i lossi tornide mets. Kuskil maailmas, ka mitte Cham-bord'is * ega
annaabi.ee 
