«Qui verbum meum audit, et credit ei qui misit me, habet vitam aeternam et in judicium non uenit; sed tran-sit a morte in vitam.» 23 See laul, mida mõned raugad kaugel pimeduses laulsid selle ilusa, noorus- ja eluküllase olendi puhul, keda kevade soe õhk paitas ja keda päike oma kiirtega üle ujutas, oli surmamissa. Rahvas kuulas hardalt. Ehmunud ja õnnetu tütarlapse pilgud ja mõtted viibisid täielikult kiriku hämaras sisemuses. Ta veretud huuled liikusid nagu palves, ja kui timukasulane tuli 336 teda vankrist maha aitama, kuulis see, et ta tasakesi sõna «Phoebus» kordas. Ta käed seoti lahti ja teda kästi vankrist maha tulla ühes kitsega, kes ka lahti seoti ja kes end vabana tundes aina rõõmsalt mökitas. Siis pidi ta paljajalu mööda kivist sillutist minema kuni portaali trepiastmeteni. Kaelas olev köis lohises tal ussina järel. Siis lakkas kirikus laulmine. Suur kuldrist ja rida põlevaid küünlaid hakkasid hämaruses liikuma
Majesteedi isiku juurest otsida.» «Missugune jõledus!» hüüdis kuninganna. «Madame, suvatsege olla järeleandlikum!» «See on alatu vägivald, kas teate seda, härra?» «Vabandage, madatne, niisugune on kuninga käsk.» «Ma ei talu seda, ei, ei, pigem juba surra!» hüüdis kuninganna, kelles lõi keema hispaania ja austria keisrikoja kuninglik veri. Kantsler kummardas sügavalt, kuid ilmselt ei kavatsenud ta sammugi taganeda enda peale võetud ülesande täitmisest ja astus otsekui timukasulane piinakambris kuninganna Anna poole, kelle silmist võis näha purskamas vihapisaraid. Nagu me juba mainisime, oli kuninganna väga ilus. Ülesannet võis pidada piinlikuks, kuid kuninga armukadedus Buckinghami peale oli juba nii kaugele jõudnud, et ta kellegi teise pärast enam armukadedust ei tundnud. Kahtlemata otsisid kantsler Seguier' silmad sel hetkel kuulsat kellanööri. Seda mitte leides, sirutas ta oma käe otsustavalt koha poole, kus kuninganna kinnitust mööda asus paber.