Normaalse maja peremees võtaks kamba sõpru, tuleks ühel õhtul kohale ja tõstaks maja joodikutest ja prassijatest tühjaks, kuna neil on kõigil juba mitme aasta üür maksmata, korterid lagastatud, mööbel lõhutud ja elektrit varastavad kah, sindrid. Viisakad ja vaiksed elanikud saaksid aga soodustusi üüriarvete maksmisel, remondi tegemisel ja uute majapidamistarvete muretsemisel. Samuti puhastaks peremees maja kõigist kontvõõrastest ja juhukülalistest, kes siia-sinna pidukampa tilpnema jäänud ning ära ei kipugi minema. Mis toimub aga meie suurepärases Euroopa Liidus, kuhu meid meelitati suurte lubadustega helgest tulevikust, meie korteri (Eesti) poolmuidu tehtavast euroremondist ning vabadusest ja suveräänsusest, mis sellega pidi kaasnema? Prassijad riigid - Kreeka, Portugal, Hispaania, laristaja Iirimaa vaiksed ja vagurad korterikesed, nagu Eesti, on nüüd sunnitud priiskajate arved kinni maksma! Kas sellist Euroopat me tahtsimegi? Ning hädadel ei paista lõppu
kalmest leitud mõõk. Sellel mõõgal on teramiku peal igasugu kaunistusi, mitmesuguseid kunstipäraseid kujundeid. Mõõkade juures oli oluline ka tõsiasi, kuidas mõõka kanti ning kuidas selle eest hoolitseti. 12. sajandil olid levinud juba spetsiaalsed mõõkadele mõeldud mõõgavööd. Tavalise vöö külge neid ei kinnitatud, kuna mõõgad olid rasked. Samuti pidi mõõk vöö külge kinnituma kahe koha pealt, et ta seisaks püsti, kuid samas ei hakkaks kõndides ringi tilpnema ning jalge vahele kippuma. Mõõgavöödelt pärinevad ka tõenäoliselt kõige uhkemad ja peenemad pandlad ning naastud ja kaunistused, tavalistel vöödel võisid ka kaunistused olla, kuid algselt olid need kõige uhkemad just mõõgavöödel. Skandinaavia saagadest on välja tulnud, et mõõgatupp on sageli tehtud lambanahast ning lambavill on sissepoole. Mõõgatupp on seest lambavillaga vooderdatud, tänu millele on mõõk kuivas ning kuna lambavill on seest rasvane,