Löökpillid jagunevad ehituse järgi kahte rühma - idiofonid ja membrafonid. Idifonid on niisugused löökpillid, mille valmismaterjal on ise helitekitajaks, aga membrafonidel tekitab mingi pingule tõmmatud kile heli. Need mõlemad jagunevad kahte rühma : häälestatavad ja mittehäälestuvad. Häälestuvad pillid tekitavad ühe või mitu kindla kõrgusega heli, nendega saab ka mingit viisijuppi mängida. Mittehäälestuvad löökpillid ei anna kindla kõrgusega heli, vaid tekitavad nt tilinat, kilinat-kolinat, mütse, sahinaid ning klõbinaid. Mõned mittehäälestuvad : Suure trummi pillikere puust silindrile on mõlemale poole pingule tõmmatud nahk või ka mõnest muust materjalist kile. Nahka pingutatakse kruvidega, vastu pingulolevat nahka lööb trummimees nuiaga ja trumm teeb madalat ja mütsuvat häält. Väike trumm on ehitatud sama moodi nagu suur trumm. Lisaks on tal vastu ühte nahka pinguletõmmatud metallvedrud. Need põrisevad vastu nahka, kui pillimees
santlaagrid võlla tõmbasid, mingi hernehirmutis punases riides ja pealegi nii täis õmmeldud igasugu kõrinaid, kuljuseid ja kellukesi, et nendega oleks võidud kolmkümmend kastiilia hobueeslit varustada. Kuni köis kiikus, tilisesid need tuhat kuljust, siis aga vaikisid nad vähehaaval, ja kui mannekeen pendli-seaduse kohaselt, mis vesikella ja liivakella juba kõrvaldanud, lõpuks seisma jäi, polnud enam ühtki tilinat kuulda. Clopin näitas Gringoire'ile käega vana pingitükki, mis mannekeeni alla oli pandud: «Roni sinna otsa!» «Kurat võtku!» protesteeris Gringoire. «Ma võin kaela 85 murda. Teie puust järg lonkab nagu Martialise * distihhon: üks jalg heksameeter, teine pentameeter.» «Roni otsa!» käskis Clopin uuesti. Gringoire astus pingi otsa ja tal läks korda käte ja peaga balansseerides lõpuks tasakaalu leida. «Nüüd keera oma parem jalg vasaku taha ja tõuse vasaku jala varvastele.»
annaabi.ee 
