Carl Robert Jakobson. Tema oli see, kes soovitas talunikel ja kaupmeestel võtta eeskuju soomlastest, kes tuletikke usinalt kasutasid. Jakobson võrdles tuletiku tegemist laastukatuse panemisega, mis ei olnud 19.sajandil samamoodi eriti populaarne. Eduard Pohl ostis soise maa rauteejaama juures ja ehitas Viljandisse tikuvabriku tehase tolle aja kõige moodsamate materjalidega. Vabrik sai nimeks Phönix ning kujunes esimese maailmasõja eel suurima tööliste arvu ja tootmismahuga tikuvabrikuks Eestis. Viljandi tikuvabrik elas esimese maailmasõja ja sellega kaasnenud kaotused kõige paremini üle. 1920.aastatel oli just see vabrik tehniliselt kõige paremini varustatud. 1920.aastate alguses töötas tikuvabrikus 75 töölist. Üks kolmandik nendest olid mehed, ülejäänud naised. Töötajatel puudusid riietumis-ja pesemisruumid, vabrikus puudus veeühendust. Vabriku katla toite tarvis vajalik vesi võeti käsitsi hoovi peal olevast tiigist või kaevust. Pakud saeti käsitsi pika
nime autogreider E-6-3 ja traktori DT-54 agregaatide baasil, mida nimetati autogreider V-10. 1958- ndal aastal hakkas NSV Liidus kehtima riiklik standard autogreiderite kohta. Selleks ajaks oli NSV Liidus lastud käiku veel kaks autogreidereid valmistavat tehast, mis asusid Brjanskis ja Orjolis. Paides olev Keskremonditöökoda oli nimetatud ümber Paide Teedemasinate Tehaseks, kuid siiski rahvas armastas seda veel nimetada tikuvabrikuks veel paljudeks aastateks (H. Lensmann). 1.6 Täiustatud autogreider D-512 Üllatavalt moodustas sel ajal Paide tehase toodang umbes 20% üleliidulisest autogreiderite toodangust. Samal aastal asutati ka Paide Teedemasinate büroo, mille eesmärgiks oli uue, standardile vastava 6 autogreideri väljatöötamine (lisa 7). Seni valmistatud masinad, ka Brjanski ja Orjoli tehaste omad ei vastanud nõuetele. Paides kokkupandud autogreider, mis vastas standardile, sai üleliidulise süsteemi
annaabi.ee 
