,,Tulipunane vihmavari" Betti Alver Kui kõrged olid lauad ja laed! Kui lähedal oli päike! Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed! Ma olin väike. Olin väike kuid ihkasin juba. Rohkem kui nukku ja nukutuba rohkem kui pildivihku rohkem kui linnukest pihku täringuks tähte ja palliks kuud rohkem kui tooreid tikrimarju rohkem, rohkem kui midagi muud ihkasin oh, kuidas ma ihkasin tulipunast vihmavarju! Ja siis viimaks, viimaks ometigi ta oli mul tõesti peos tõesti mu südame ligi mu kaenlas, mu süles, kord kinni, kord lahti! Kesk jooksujahti tõstsin kilgates üles suure päikese poole omaenese väikese tulipunase päikese! Kord hoidis teda mu parem käsi, kord tantsitas vasem. Hüppasin, hõiskasin ja olin valmis rataskaari lööma. Ema ütles aknast: "Ole ometi tasem. Pane vihmavari pingile
nukutuba, rohkem, Ja kähku sain küllalt roast, kui pildivihku pihku, lippasin toast rohkem, kui linnukest käsi veel ukselingil pihku, täringuks tähte lävel kepsu ju löömas jalad ja palliks kuud ma ei kilganud äkki enam rohkem, kui tooreid ega taibanud vähematki. tikrimarju, rohkem, Minu pisike päikene pingil rohkem, kui midagi muud oli katki !!!! ihkasin, oh kuidas ma ihkasin Oli katki !!!! tulipunast vihmavarju! Oli keskelt murtud katki !!! Ja siis viimaks, viimaks ometigi Suur päike paistis korraga kaugelt ta oli mul tõesti peos, tõesti Lauad ja laed olid samad,
Bernard Kangro Arbujad rohkem, kui linnukest pihku, täringuks tähte ja palliks kuud rohkem, kui tooreid Kangro on Eesti luuletaja, tikrimarju, rohkem, rohkem, kui midagi muud kirjanik ja ajakirjanik. Luulet ihkasin, oh kuidas ma ihkasin tulipunast vihmavarju! iseloomustab vahetu ja Ja siis viimaks, viimaks ometigi ta oli mul tõesti peos, tõesti mu südame ligi, mu kaenlas,
.. ja ma luban et ma olen hästi vaikne... Aga... Kui sa ühel päeval helistad ja ma ei vasta... Tule mind kiirelt vaatama... võibolla ma ... VAJAN SIND ! Tulipunane vihmavari. Kui kõrged olid lauad ja laed! Kui lähedal oli päike! Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed! Ma olin väike. Olin väike kuid ihkasin juba. Rohkem kui nukku ja nukutuba rohkem kui pildivihku rohkem kui linnukest pihku täringuks tähte ja palliks kuud rohkem kui tooreid tikrimarju rohkem, rohkem kui midagi muud ihkasin oh, kuidas ma ihkasin tulipunast vihmavarju! Ja siis viimaks, viimaks ometigi ta oli mul tõesti peos tõesti mu südame ligi mu kaenlas, mu süles, kord kinni, kord lahti! Kesk jooksujahti tõstsin kilgates üles suure päikese poole omaenese väikese tulipunase päikese! Kord hoidis teda mu parem käsi, kord tantsitas vasem. Hüppasin, hõiskasin ja olin valmis rataskaari lööma. Ema ütles aknast: "Ole ometi tasem. Pane vihmavari pingile
annaabi.ee 
