Paljudes laevades on pealegi nii vähe mehi alles jäänud, et õiget ühiskajuti tunnet enam polegi. Söömine on nüüd tihti muutunud vaid põgusaks kehakinnituseks, millel puudub igasugune seltskondliku koosviibimise tseremoniaalsus – nagu hamburgerite mugimine, käigu pealt ja möödaminnes. Selle taustal meenutan oma esimest lõunat ühiskajutis. Ühelt poolt oli tunne ülev, teisalt aga oli nagu eksamil. Ja muidugi teadmine, et väärin seda lauatagust kohta, oli tiivustav. Seda enam, et selle ühiskajuti laua tagant avanes perspektiiv liikuda kord veelgi väärikamale kohale – ruumiliselt küll lähedale, ajaliselt aga küllaltki kaugele ja raskele. Oleme küll kõik võrdsed Jumala ees – nii madrused ja kaptenid kui ka vahepealsed seisused, kuid mitte kunagi mere ees, nii nagu pole seda võrdsed ka laevapere liikmete vastutuste määrad. Seepärast olekski paslik lõpetuseks tsiteerida tuntud mereajaloolase ning väsimatu
enesehinnang püsiv ebapüsiv adekvaatne mitteadekvaatne kõrgendatud madaldatud Iga enesehinnang sisaldab nõudluse nii lapsele (käituda mitte alla enesehinnangu) kui ka tema kaaslastele (et nad ei hindaks teda alla enesehinnangu). Nõue saada enda suhtes oma hinnanguga adekvaatne hinnang on isiksuse üks põhinõudeid. See on isiksust tiivustav jõud nii positiivses kui ka negatiivses valdkonnas. Enesehinnang on sisemine nõudlusnivoo, mis saab nähtavaks välises käitumises. Katastroofilise ilme võtab asi siis, kui õpilase nõudlusnivoo tõuseb kõrgemale tema võimete piiritsoonist. Siis saab ta vaid negatiivseid elamusi, mis arvukatel kordumistel aitavad kaasa, et lapsest kujuneb trotslik ja tige inimene. Järjepidev edukus sünnitab eduelamuse, ebaedu aga vastasseisundi. Et edu või ebaedu
annaabi.ee 
