tund on õnnis ning maa. Laske mul olla kurb. Laske mul olla kurb. Kurbusen jumala hääl kõneleb minule hääd. Vaikne jumala hääl hinge kui helin jääd. Laske mul olla kurb. Laske mul olla kurb. Sina, jumala käest, nukker ja vaikne Ing! Võtke kinni kõik käest, tõmmake ümber mo ring. Laske mul olla kurb. Esimene Kiri inglile Ah, Ing! Nüüd tuleb kevade, nüüd sulab jää. Suur kuldne päike kuldseks muudab pori. Vastärgan kärbes, kuulen, ajab jori ja peksab tiivuga. On ime hää! On imeliselt kerge! Nagu õhku mind miski tõstaks. Pole mingit rõhku. Ah, Ing! Nüüd tuleb kevad, õitseb visnapuu. Ma temaga nii nagu iga aasta kord õiten seisan. Rentsliten viib saasta nüüd vuliseden jõkke paastukuu. Ja vankriga mind linnan siia-sinna viib voorimees. Ah, voorimees, las minna! Ah, Ing! Nüüd tuleb kevade. õhk nagu viin mind joovastab. Kui tulen väljult koju, täis päikest juuksed, väsind nagu roju, siis oleks nii, kui oleks sina siin,
tiu-tiu! Ssu-ssu!" Lisaks on Visnapuule iseloomulik enda mõningane samastamine kevadise õievahus kirsipuuga (visnapuuga, murdes). "Nüüd on lehekuu / õitseb visnapuu. / Olen Visnapuu. / Ssu! Ssu!" Kohati tundub aga kirsipuu õitsemine olevat lihtsalt kevade sümbol, tõestus, et see on tõepoolest kohale jõudnud. ...Ah, Ing! Nüüd tuleb kevade, nüüd sulab jää. Suur kuldne päike kuldseks muudab pori. Vastärgand kärbes, kuulen, ajab jori ja peksab tiivuga. On imehää! On imeliselt kerge! Nagu õhku Mind miski tõstaks. Pole mingit rõhku. Ah, Ing! Nüüd tuleb kevad, õitseb visnapuu. Ma temaga nii nagu iga aasta kord õiten seisan. Rentsliten viib saasta nüüd vulisedes jõkke paastukuu... Kevadega seostub ka Visnapuu suhtumine sõtta, milles pole midagi keerulist - ta eitab seda. J Sõjast naasenud, palju sõpru kaotanud sõduri sireli püssirauda pistmine on kui kindel otsus - ei mingit sõdimist enam
annaabi.ee 
