Sääskede ja lutikaliste suised on muundunud pisteharjasteks, millega saab verd või taimemahlu imeda. Liblikaliste suised on muutunud pikaks imilondiks. Putukate rindmik on kolmelüliline (ees-, kesk- ja tagarindmik). Igale rindmikulülile kinnitub üks paar jalgu. Kesk- ja tagarindmikule kinnitub kummalegi üks paar tiibu (vastavalt eestiivad ja tagatiivad). Enamasti on tiivad läbipaistvad. Tiibu tugevdavad tiivasooned, mis moodustavad võrgustiku. Soonte vahel olevaid alasid nimetatakse tiivasulgudeks. Osadel putukatel katavad puhkeolekus eestiivad tagatiibu. Tugevamaid ja paksemaid eestiibu nimetatakse kattetiibadeks. Putukatel võivad tiivad ka osaliselt või täielikult puududa või on nad taandarenenud lapatsitaolisteks jätketeks. Osadel putukatel on vaid üks paar tiibu. Putukate tagakeha on liikuvam kui muu keha. Tagakeha on üldiselt jäsemeteta, kuid tagakeha tipul võivad olla mitmesugused jätked. Putukate arengut nimetatakse moondeks
putukaseltsid nagu näiteks tõukjalalised ja hooghännalised. Individuaalse arengu käigus areneb putukate tiib rindmiku külgedelt väljakasvava kotikujulise kitsa sopistisena. Selle alumine ja pealmine külg ühinevad ja nende vahele jäävad kanalid, mis on ühendatud kehaõõnega. Valmikueas moodustub neist kanalitest putukate tiivasoonestik. Tiivasoonestiku ülesandeks on tiivale toe andmine, soonte vahele jäävad membraansed alad, mida nimetatakse tiivasulgudeks. Putukate tiibu on palju erinevaid tüüpe. Läbipaistvaid tiibu nimetatakse membraanseteks. Selliste tiibade peamine funktsioon on lendamine. Membraansed tiivad on kiletiivalistel, kahetiivalistel ja mõnedel teistel putukarühmadel. Sageli on tiivad paksenenud ja sellisel puhul on nende ülesandeks lisaks lendamisele ka putuka kaitsmine, vahel on sellised tiivad omandanud ainult kaitseülesande. Näiteks paljudel jooksiklastel on kattetiivad
annaabi.ee 
