Enamikul liikidel võib tiibadel näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse. Ees- ja tagatiivad on omavahel väikeste konksukestega ühendatud ning töötavad lennul ühtse kandepinnana. Tagatiivad on eestiibadest veidi väiksemad. Mõnedel vormidel, näiteks töösipelgatel, on tiivad taandarenenud. Tiiva soonestus on hõre. Tiivasooned moodustavad kõige rohkem 20 sulgu. Väikestel vormidel tiivasoonestus tavaliselt kas peaaegu või täielikult puudub. Kiletiivaliste suised on haukamis- või libamistüüpi. Viimasel juhul on alahuul ja alalõuad pikaks veninud ja moodustavad imikärsa. Taolisi suiseid kasutatakse nektari imemiseks õitest. Kõikidel kiletiivalistel on hästi arenenud ülalõuad, millega tahket toitu närida, kaevata või pesamaterjali koguda. Mõningatel sipelgaliikidel on ülalõuad peast pikemad. Peas on tundlad, mille lülide arv varieerub kolmest seitsmekümneni
Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint Selts: Sihktiivalised Orthoptera Sihktiivalised on väikesed kuni suured ( 8-80 mm), pikenenud ja külgedelt kokku surutud keha ning pikkade, tugevate reielihastega tagajalgadega putukad. Pea hüpognaatne haukamissuistega. Tiibu kaks paari. Eestiivad kitsad ja nahkjad, tagatiivad lehvikjad, sageli värvilised ning laia jugaalalaga (esineb ka lühitiivalisi ja tiivutuid liike). Tiivasoonestus on väga tihe. Isastel on tagakeha tipul 2 urujätket (cerci), emastel mõõgakujuline muneti. Esinevad helitekitamise ja kuulmisorganid. Munad munetakse mulda, tavaliselt munapakikestena. Peamiselt päevase eluviisiga. Sooja ja kuivalembesed, enamasti taimtoidulised, harva röövloomad. Elavad puudel ja põõsastel, avamaastikul, mõned (kaerasori) ka pinnases. Liikide arv: 20 000, Eestis 40 liiki. Kirjandus: Albrecht, Z. 1963. Eesti sihktiivalised. Tartu
annaabi.ee 
