keemilisel reaktsioonil- tiitrimisreaktsioonil. Toimub keemiline reaktsioon 2 aine vahel. Ainele, mille moolide arvu tahetakse teada saada, aga mille ruumala on teada, lisatakse ainet, mille ruumala ja molaarsus on teada. Eelised Lihtne ja odav Rakendatav laia valiku analüütide määramiseks Tiitrida saab hägust lahust Puudused Ei ole sobiv olukordades, kus puudub sobiv tiitrimisreaktsioon. (alkaanid) Rakendatav eeskätt suhteliselt lihtsate proovide jaoks Vajab proovi lahuse kujul
0 20.45 20.45 0 21.1 21.1 0 21.0 21.0 0 20.9 20.9 Keskmine titrandikulu (ml) 21.00 V titrant Tiitrimisreaktsioon: Me ind + Y4- = MeY4- + ind Ca + Y4- = CaY2- Mg + Y4- = MgY2- Arvutused: CEDTA = 0.01 M = 0.01 mmol/ml Vtitrant = 21 ml Vvesi = 50 ml = 0.05 l n=C V n EDTA = 0.01 mmol/ml 21 ml = 0.21 mmol ⋅ ⋅ n EDTA = n Mg ja n Ca n = 0.21 mmol ⇒ C = 0.21 mmol 0.05 l = 4.2 mmol/l ÷ Tulemus: C = 4.2 mmol/l (lubatud 1.7-4.5 mmol/l)
12 Siiri Velling (Tartu Ülikool), 2011 3 Tiitrimeetria ja gravimeetria Tiitrimine on mahtanalüüs, mis põhineb teadaoleva kontsentratsiooniga lahuse ruumala määramisele, mis kulub reageerimisel analüüsitava ainega. Seda viiakse läbi titranti aeglaselt proovile lisades kuni reaktsioon uuritava aine ja titrandi vahel on täielikult toimunud. Seejuures toimub tiitrimisreaktsioon titrandi (T, millega tiitritakse) ja analüüdi (A, uuritav aine) vahel. Mõisted ja tähised: titrandi kontsentratsioon CT, ruumala VT proovi ruumala V, analüüsitav analüüdi konts. CA Ekvivalentpunkt lisatud titrant on reageerinud uuritava ainega keemilisele reaktsioonile vastavas stöhhiomeetrilises suhtes
NaOH-ga) või analüüt üleviiduna mingisse teise vormi (üldraua sisalduse määramisel KMnO4-ga tiitrimiseks muudetakse kogu raud Fe2+ kujule, ka Kjeldahl'i meetod valgusisalduse määramiseks). Tiitrimeetria põhimõte: tiitrimine viiakse läbi nii, et oleks võimalik määrata, millal on kogu määratav aine ära reageerinud. Sellist hetke nimetatakse stöhhiomeetria- ehk ekvivalentpunktiks. Teades kulunud titrandi hulka, arvutame määratava aine koguse reaktsioonivõrrandi alusel. Tiitrimisreaktsioon olgu kindla stöhhiomeetriaga, piisavalt kiire, toimub lahuses, kulgeb lõpuni, lõpppunkt peab olema määratav, teised ained ei tohi mõjutada lõpppunkti asukohta. Peamised tiitrimisreaktsioonid: hape-alus, kompleksimoodustamine, sadestus, redoks. 53. Mida nimetatakse tiitrimise ekvivalent- e. stöhhiomeetriapunktiks? Mida nimetatakse tiitrimise lõpp-punktiks? Mida nimetatakse tiitrimise veaks? Lõpp-punktiks nimetatakse hetke, mil arvatakse, et kogu määratav aine on titrandiga ära
annaabi.ee 
