Korraldus. Esimesena lakkas olemast Tartu piiskopkond, mis juba sõja alguses langes Vene okupatsiooni alla. Samuti läks venelaste valdusesse Virumaa. Liivi sõja tulemusena jaotati Eesti Taani, Poola-Leedu ja Rootsi vahel nii, et Taanile jäi Saaremaa, Poolale Lõuna-Eesti ning Rootsile Põhja- ja Lääne-Eesti. (Saare 2006, lk 61) Euroopalik vapikultuur eeldas, et mainitud tiitliläänide tulemusena hakatakse kasutama heraldilist tiitlivappi. 1570. aastasse dateeritud Saaremaa piiskopi ning halduri Magnuse suurel pitseril kujutati mitmete tiitlivappide seas ka Saaremaa ja Tallinna piiskopi ametivappi. Esimeseks oli Püha Johannese kotkas, teiseks kaks ristatud ristisaua. Rootsi-Liivimaa embleemiks kavandasid rootslased juba Liivi sõja ajal Taani vapist inspireeritud sümboli: sinisel kilbil kolm hõbedast leopardest lõvi. Vappi ehtiv hertsogikroon tähistas Johan III Liivimaa eestlaste hertsogi tiitlit
Vanim Eesti vapp pärineb ajavahemikust 1583-1583, mil kolme leopardse lõviga hertsogivapp tähistas Rootsi kuninga Johan III Liivimaa hertsogi tiitlit. 1584. aastast oli see Eestimaa hertsogi tiitlivapp. 17. sajandil kasutati sarnase vapipildiga Eestimaa kubermangu vappi. Hertsogi tiitlivapist eristas seda kuningakroon. Vene ajal jätkati vapi kasutamist. Ametlikult kinnitati kolme leopardse lõviga kilp Eestimaa kubermangu vapiks 1856. aastal. Eestimaa rüütelkond kasutas Eestimaa hertsogi tiitlivappi. 19. sajandil hakati seda pidama rüütelkonnale kuuluvaks vapiks. Siis tekkiski spekulatiivne seletus Taani kuninga annetusest. Sellele ajalooliselt põhjendamata seletusele on viitanud mitmed Eesti vapist kirjutanud autorid. Eesti Vabariigi vappi otsiti kaua. Ajaloolisele vapile oli äge vastuseis pseudoajaloolistel põhjendustel, muuhulgas väideti, nagu oleks kolme lõviga vapp tuletatud ordumeister "Dreilöweni" nimest
annaabi.ee 
