Arvutimängud pakuvad rahuldust ja võimalust puhata igapäevasest elust. Võin omast käest öelda, et mõnikord on need väga head, kuid asju ei tasu üle mõistuse viia. Paar ööd võib ju järjest mängida, kuid kui see elu hakkab juba üle võtma siis peaks peatuma. Virtuaalis elame päriselu, reaalist vajame vaid abivahendeid: veidike süüa ja pöidlaid. Ma tutvusin Larryga sellal, kui too oli veel üsna nurgeline sell, kahemõõtmeline, tumm ja üpris fantaasiavaene. See tiirane luuser naelutas mu oma lihtsakoelise lõbutsemisega arvuti ette vähemalt kuuks ajaks. Siiamaani piniseb mul "Leisure Suiti" esimese versiooni saatemuusika kõrvus. Sellest kogemusest piisas mulle täiesti, et mõista: arvutimängude abil inimese väljalülitamine tema oma elust käib elegantse lihtsusega. Ning et see pole sugugi ebameeldiv. Enimkõneldud teema, mis arvutimängudega seostub, on sõltuvuse kui psüühikahäire teke. Eriti mures on lapsevanemad -- ja põhjusega
tõe õudne õndsus, pingsalt ringav sirgus ja põrgut õilmitsema panev põrm. Su sünge hellus laiub üle taeva, ürgüksildaste ulukite hüüd, mis kaunilt kannab needust, vabalt vaeva ja vapralt väsimust ja sulnilt süüd. Kuskil ajajõe taga Laiub surm nagu lävi läbi hommikuao. Aga olnu ei hävi, sest et mälu ei kao. Kauge kirgedepüha amuletid mu peos, teist saab selgemaks üha peente kurbuste seos. Taamal tõrvikuid kõikus. Puhkes tiirane tants. Äkki temasse lõikus mingi õrn resonants. Nägin viibet Su randmes. Loore langes kui lund. Ja ma läksin Sind kandes ja me mõlema und. Teispool kivist terrasse keegi muigavat näis. Nagu hiilivaid kasse varje kannul meil käis. Nii me läksime. Kuhu, ei me teadnudki veel. Sõnad lämbusid suhu. Lõhnas vaik ja kaneel. Kuskil kilkasid pantrid. Kuskil lehvis üks tiib. Oli kutse tas kramplik. Järvel tiirles amfiib. Veel üks kiljatus kaikus.
annaabi.ee 
