/.../ "See tütarlaps, kes kibeleb mu meeles, see ongi minu väike võllapuu!"/.../. Teises osas kirjeldab ta iha, kuidas naine tahab teda ja tema ei suuda vastu panna. Siiski suudab üsna kurjalt ja halvustavalt seda ilusat tunnet, iha, kirjeldada: /.../ Su käed mind noolivad kui valkjad ussikesed. Su kuri pilk, su kuri pilk on üles piitsutanud kik mu meeled, et murraks tiigrina Sind kas või silmapilk./.../ Kolmandas osaski räägib leegist ja õelast aroomist. Neljandas osas kinntitatakse, et on olemas iha ja asja kaunidust, kuid viimastes ridades suudedakse jälle öelda midagi negatiivset /.../me noorus klirisedes langeb rusuks./.../. Kogu luuletus on väga hea, kirjeldab tohutut iha, mida püütaks vältida tuues negatiivseid paralleele. Oli sügis (1926) Oli sügis. Auras udurähma.
puruks litsuda. Lõpuks raputas ülemdiakon Quasimodot kõvasti õlast, andes märku, et ta üles tõuseks ja talle järele tuleks. Quasimodo tõusis püsti. Oma esialgsest kohmetusest vabanenud narrivennastu tahtis oma nii äkki troonilt tõugatud paavsti kaitsma hakata. Mustlased, argoolased ja kogu kirjutajate korporatsioon piirasid preestri ümber. Quasimodo asetus aga preestri ette, mängitas oma atleetlike rusikate lihaseid ja vahtis ründajaile otsa vihase tiigrina hambaid kiristades. Preester, kes oli tagasi saanud oma sünge ja tähtsa ilme, andis Quasimodole märku ja tõmbus vaikides tagasi. Quasimodo astus nüüd ees, rahvast teelt kõrvale tõugates. Kui plats ja rahvas neile juba selja taha oli jäänud, tahtis salkkond uudishimulikke ja päevavargaid neile järele minna. Nüüd asus Quasimodo taha ja järgnes ülemdiakonile tagurpidi jändrikuna, tigeda peletisena, valmis igaühele kallale kargama. Ta pingutas oma
annaabi.ee 
