mis on oma loomulikus olekus rahulik ja muretu, mida ei varjuta mure- ega soovidepilved, lootused ega hirmud, mis tavaliselt haaravad meie tähelepanuvõime. Mõistuse pilvitu oleku kogemus on täieliku ja elujõulise olemise tunnetamine samaaegselt sügava sisemise rahulolu tundega. Meditatsioon annab kehale ja vaimule ka muid hüvesid, kuid nende saavutamine sõltub võimest kogeda just seda keskset, erksat ja samaaegselt rahulikku olemist. Selle mõistmiseks võiks oma vaimu kujutleda tiigina, mille põhjamuda inimene on aastate viisi usinalt mõttelobaga üles keerutanud. Kui keerutamine lõpetada, settib muda põhja ning vesi muutub selgeks. Nüüd ei näe ta üksnes läbipaistvat, puhast vett, vaid võib nautida ka teisi hüvesid, näiteks kustutada janu ja supelda. Vee selgus ja puhtus lubavad tal näha tiigi põhja ja avastada sealt uue, huvitava ja imelise maailma. Kui mõistus muutub mediteerides rahulikuks ja tüüneks, jõutakse palju sügavama arusaamiseni
äärest, milledest tuntuim oli T'ai-hu järv. Esteetiliselt eristati veel nelja kivivormi: lou - auguline, shou - sale, tou - läbipaistev, zhou - konarlik. Samuti kasutati mägedest leitud kunstipäraseid kive, aga ka inimese poolt töödeldud materjali. Kivid sümboliseerisid sageli ka loomi ja pilvi. Kui mäed ehk kivid on skeletiks, siis ojad, jõed ja järved on veresooned ja keha ehk yin. Vesi pidi tüüpilises hiina aias esinema looduslikus olekus - joana, ojana või tiigina. Purskkaevusid kasutati ainult keisrite või rikaste isikute aedades meelelahutusliku elemendina. Vesi on mõeldud looduslikult voolama üle kivide või müüri või siis vaikses tiigis peegeldama kivi tugevust. Ka väiksemõõtmelistes kompositsioonides on kesksel kohal veekogu. Vesi asendab hiina aias ka muru, mis on levinud enamuses Euroopa ja Ameerika aedades. Hiinlaste jaoks väljendab muruväljak hoopis karjamaad loomade jaoks, mitte üksiolemise-mediteerimise paika. Hiina aia
annaabi.ee 
