puudub (4). Mägedes elab ta Karpaatides kuni 600m, Lääne-Euroopas kuni 1550 m kõrgusel. Tiigikonna levilat näeme joonisel 3. Tiigikonnad elavad järvedes, tiikides, soodes ja rabades, kus on veetaimestikku. Lehtmetsades võib ta elada ka veekogudest kaugel. Ta eelistab veekogusid, mille pH on 5,87,4. Tiigikonn tuleb talveuneks maismaale. Selleks kaevavad nad kaldapinnasesse uru. Venemaal Luugas on uuritud tiigikonnade vanust. Selgus, et alla 1 aasta vanad olid konnadest 37,8%, 1-aastased 13,4%, 2-aastased 23,9%, 3-aastased 18,2%, 4- aastased 5,7% ning vanemad 1%. Seetõttu võib tiigikonna keskmiseks elueaks pidada 4 aastat, kuigi Volga-Kaama looduskaitsealal on mõõdetud konna elueaks ka 12 aastat (4). Joonis 3. Tiigikonna levila Veekonn- Paljudes keeltes nimetatakse veekonna söödavaks konnaks (5). See tuleb sellest,
1950. aastateni leiti üksikuid isendeid Emajõe luhalt. Järgnevatel aastakümnetel ei kohatud järvekonni kordagi, kuid 1997 tuvastati see liik Tartus ning Tartu ongi jäänud Eestis selle liigi ainsaks leiukohaks. Tiigi- ja veekonna on mitmel pool Mandri-Eestis. Poola herpetoloogi Laszek Bergeri järgi (1967) ei olegi veekonn iseseisev liik, vaid sigimisvõimeline hübriid, kes kujunes välja tõenäoliselt pärast viimast jääaega emaste järvekonnade ja isaste tiigikonnade ristumise tulemusena. Eestis moodustavad tiigikonnad liigipuhtaid kooslusi (Lääne-Eestis) ja koos veekonnaga segakooslusi (Kesk- ja Lõuna-Eestis). Ohustatud ja kaitsealused kahepaiksed Eesti punases raamatus (1998) on 2. (ohualtid) kategoorias kõre, 3. (haruldased) kategoorias rohekärnkonn ja harivesilik, 4. (tähelepanu vajavad) kategoorias mudakonn ja 5. (määratlemata) kategoorias järvekonn. 2008. aasta veebipõhises Eesti punases raamatus on
annaabi.ee 
