üksluise päeva pudemeid, kui pärast pikki ooteaegu te juurde juhus mind ei vii. Mu lõpp on raske niikuinii. Jah, selleks, et mu elupäevad veel vältaksid, on vaja mul eelteadmist ikka hommikul, et täna teid mu silmad näevad... Te pilk on karm... Nii kardan just, et nüüd mu alandlikku malbust te vihkate kui viimast halbust ja ülekõlvu kavalust. Oh kas te tunnete, kui kole on armuhellust ihata, kui janu jahutust ei ole! Siis teeselda veel tihata, kui tahaks pea te hõlma peita, ja kibedasti nuttes maas käed ümber põlvede teil heita, üht öelda teile taas ja taas... Seevastu häirimatul vaatel teid kõnetada, käidelda ja naerunäoga näidelda korrektset külmustki te saatel!... Ei! Otsas on mu elumald. Ma enam ei saa endast jagu. Kõik on ju selge. Otsustagu nüüd saatus teie meelevald.
jne).Tänu sellele aga seisab kogu info tükk aega meeles.Hinded muidugi võiks olla paremad,kuid arvestades seda,et olen 11.klassis ning põhikool polnud oma mainega esirinnas, on tulemused üllatavalt head. Kuna meid klassis on ainult 19,võiksid siiski õpetajad teha rohkem tööd nende õpilastega,kel on teatavad lüngad sees.Aga seepeale öeldakse,et oma asi kuidas hakkama saad või kuidas sa ei tea.Tunnis küsida ei tihata,kuna kardetakse rumal paista isegi kui ei saada vastavast teemast aru.Õpetajatel pole aega ka õpilasi klassi ette kutsuda ja lasta selgitada,kuidas asi tegelikult on.See aitaks palju kaasa kui kutsutaks. Teine,mis ajab mind närvi on see,et mis õpilasele antakse negatiivset suhtumist,sellega et mis sa siia ronisid,läinud kutsekooli,õppinud normaalse ameti,mille eest saaks hea palga.Kahjuks,ei ole neis koolides midagi,mis mind tõeliselt paeluks.Ega seal pole kergem vaid hoopis raskem
üksluise päeva pudemeid, kui pärast pikki ooteaegu te juurde juhus mind ei vii. Mu lõpp on raske niikuinii. Jah, selleks, et mu elupäevad veel vältaksid, on vaja mul eelteadmist ikka hommikul, et täna teid mu silmad näevad... Te pilk on karm... Nii kardan just, et nüüd mu alandlikku malbust te vihkate kui viimast halbust ja ülekõlvu kavalust. Oh kas te tunnete, kui kole on armuhellust ihata, kui janu jahutust ei ole! Siis teeselda veel tihata, kui tahaks pea te hõlma peita, ja kibedasti nuttes maas käed ümber põlvede teil heita, üht öelda teile taas ja taas... Seevastu häirimatul vaatel teid kõnetada, käidelda ja naerunäoga näidelda korrektset külmustki te saatel!... Ei! Otsas on mu elumald. Ma enam ei saa endast jagu. Kõik on ju selge. Otsustagu nüüd saatus teie meelevald.
annaabi.ee 
