ka õpingute kõrvalt eratunde Riias. 1915 -17 oli Pulst taas Eestis ja maalis ESTONIA teatrile dekoratsioone ning oli ka Lenderi eragümnaasiumi joonistusõpetaja. Huvitavaks avastuseks osuts fakt, et tema oli üks neist, kes disainis lavakujunduse teatrietendusele ´´Libahunt´´, mida olen ise näinud (soovitan vaadata kui pole veel näinud, vägagi kaasahaarav)1918-26 oli ta Eesti Rahva Muuseumi Tallinna osakonna asutaja, arendaja ja asjaajaja. Samuti oli ta ühes eelmainitud Karl Tihasega üks vabaõhumuuseumi ühingu asutaja. 1930-31 Muusikamuuseumi organiseerija Peeter Süda mälestuse jäädvustamise Ühingu juures, oli selle muuseumi asjaajaja, 1937-40 juhataja, 1944-46 teadur. 1915 aastast alates tegeles kogu aeg kunstnikuna esinedes oma töödega ka mitmetel näitustel. Ühtlasi osales Tori Muuseumi Ühingus nii nooruses kui ka elu lõpul ja lõi ka sarja töid Tori teemadel. Kunstnik Enno Ootsing mainib Pulsti kohta, et tema
Seatap- pudel oli tihane laudaräästas ja vaatas rasvasaamist pealt. Kui lambanahk juhtus õue tahe- nema jääma, koorisid tihased sellelt rasvakorda. Mart Mägeri väitel on rasvatihane paljude paikades külmakuulutaja talitihane ning külmalind. Mõnikord on tihaste ilmumist elamute juurde peetud ka tuisu endeks. Kagu-Eestis peeti tihase häälitsemist teekäija suhtes vasakul heaks märgiks, paremal aga halvaks märgiks. Kagu-Eestis on ka kujutelm kahjulinnust seotud tihasega, kelle teatud häälitsemine piibi- tamine elamu läheduses on halb enne, kuulutades enamasti ette inimese või looma surma. Tihased on viiuldajad, soojadel märtsipäevadel aina saetakse. Metalselt ja puhtalt kuul- dub nende ,,tritririi", ,,sidsibee" ehk ,,sitsikleit", nagu rahvas seda kuulis. Rasvatihase kut- sehüüd ,,pink, pink" tuleb täpselt nagu vindi nokast. Kevadisel ajal petab ta mõnegi kuulaja ära. ,,Pingitamise" pärast pandi talle nimeks suur sepp.
annaabi.ee 
