Tõepoolest raadio on ju põhimõtteliselt nii lihtne, et vähemalt algaastail oli vastuvõtja või ka saatja kokkupanemine jõukohale koolipoisilegi. Nii juhtuski, et kui juba kümmekond aastat pärast itaallase Marconi ja venelase Popovi esimesi katsetusi 1895. aastal kasutati raadiosidet ulatuslikuks kommerts- ja sõjaväesideks, leidus ka küllaltki palju asjahuvilisi, kes oma kodus vastuvõtu- ja saateaparaadigi valmis meisterdasid. Näiteks sai soomlasest koolipoiss Eric M.C. Tigerstedt 1905. aastal valmis sädesaatja ning, et seda katsetada, kutsus ta Helsingi reidil seisva Vene sõjalaeva raadiojaama. See vastaski! Eric viidi ülekuulamisele ja saatja konfiskeeriti... Lisaks pidi ta andma lubaduse, et enam kunagi ei tegele selliste asjadega. Muidugi tegeles, nagu paljud teisedki. Seega kerkis ametivõimude ette ülesanne kuidagi lahti saada tüütutest asjaarmastajatest. Kuna tollal peeti sidet praeguses mõistes pikkadel ja kesklainetel,
okstest punuda pärgi, millega ehiti kalmukünkaid. Kasutatud ning soovitav kirjandus Godet, J.-D. 2000. Puude ja põõsaste määraja. Tõlge eesti keelde, Koolibri, 254 lk. Hageneder, F. 2006. Puud on tarkusekandjad. Looduslugu. Folkloor. Sümboolika. Tervendamine. Tln., Sinisukk, 224 lk. Henno, O. 1995. Puude ja põõsaste välimääraja. Teine, ümbertöötatud trükk. Tln. 575 lk. Hämet-Ahti, L., Palmén, A., Alanko, P., Tigerstedt, P.M.A. 1992. Suomen puu- ja pensaskasvio. Helsinki, Dendrologian Seura, 373 lk. Johnson, O., More, D. 2005. Euroopa puud. Tln., Eesti Entsüklopeediakirjastus, 464 lk. Kiik, H. 1989. Maailma viljad. Tln., Valgus, 560 lk. Krüssmann, G. 1979. Die Nadelgehölze : Eine Nadelholzkunde für die Praxis. 3., neubearbeitete Auflage, Berlin, Hamburg, Barey, 264 S. Laane, M. (ed.) 2000. Iluaianduse käsiraamat. Tln., Varrak, 396 lk. Laas, Eino. 2004. Okaspuud. Trt., Atlex, 359 lk.
annaabi.ee 
