vihmaviirgude alla. Siin mu rõõmumaa, siin see muremaa. ,,Lapsed" Tahun ma valmis päeva, tore mis igatpidi. Korjavad lapsed laaste, rõõmsamad siiski kui mina. ,,Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi" viisistatud. Saatuseluule: - skeptiline ja masendunud. Sellele on tunnuslik ,,avastada rahva jaoks rahva enese mõtted, öelda kuuldavalt seda, mida rahvas ju ise hämaralt aimab, ise ebamääraselt tunneb. ,,Ülekohus" Külakoerad igavusest hauguvad, tareuksed tigedusest pauguvad, nõristavad noored neitsid silmavett, justkui asitõendit andes, et süda neil nii õnnetu ja õrn. Luuletus kodukohast... Kusagil, kusagil kodu: on kusagil mäe peal mu maja, õlgkatus peal. Kord siin lumi, kord siin pori, külakoerad igavusest hauguvad. Ah kuidas rõhub mind traatide üksildus, hämar mets mu silmis mustub valust. Ja jälle tal tõusta on vaja mäe tippu, kus taevas must. Päikese saatuse, märksõnad + viisistatud,
kaaslaseks ja mitte ainult valvuriks." Dobermann on väga ustav ja armastav oma perekonna suhtes ning tahaks kogu aeg kõigiga igale poole kaasa minna. Seda tõsist kiindumust ei oska ette kujutada enne, kui pole seda oma nahal kogenud ja see on üks ootamatutest rõõmudest, mis esmakordset dobermanniomanikku üllatab. Muidugi on dobermann oma loomult valvas ning vahetevahel oma perekonda liigagi kaitsev, kuid see tuleb peamiselt ustavusest, mitte tigedusest. Paljudel dobermannidel oma ettekujutus sellest, keda lasta koju ja keda mitte, kuid nad tervitavad peremehe sõpru suure rõõmuga. Inimene, kes soovib iseseisvat koera, kes ei hooli omanikuga suhtlemisest, peaks tõsiselt kaaluma, kas dobermann ikka sobib talle. Dobermann vajab pidevat tähelepanu ja inimestega suhtlemist, ning mitte ainult omaniku, vaid ka teiste inimeste ja koeraga. See on dobermanni jaoks hädavajalik. Dobermann vajab heas vormis püsimiseks piisavalt liikumist
arvatud, oli ta tõeliselt kiriku hing. Ses mõttes on nüüd Jumalaema kirik neile, kes teavad, et siin kord Quasimodo on elanud, tühi, elutu, surnud. Tundub, et midagi on siit kadunud. Tohutu keha on tühjaks jäänud, säilinud on ainult kondistik; vaim on lahkunud, jäänud on vaid kest. See on nagu kolp, milles veel näha on silmaasemed, kuna pilk on igavesti kustunud. 8 4 IV. KOER JA TEMA ISAND Oli siiski üks inimene, kelle Quasimodo oli välja jätnud oma õelusest ja tigedusest kõigi teiste vastu, ja keda ta niisama palju, vahest veel enamgi armastas kui oma kirikut. See oli Claude Frollo. Asi oli üsna lihtne. Frollo oli teda ju leidnud, kasulapseks võtnud, toitnud ja kasvatanud. Väiksena oli Quasimodo tavaliselt Claude Frollo jalgade juures paopaiga leidnud, kui koerad ja lapsed temale jahti pidasid. Claude Frollo õpetas teda kõnelema, lugema ja kirjutama. Claude Frollo oli teda lõpuks ka kellalööjaks teinud. Ent Quasimodot suure kellaga
annaabi.ee 
