Proosaanalüüs Friedebert Tuglas ,,Popi ja Huhuu'' Friedebert Tuglase hästi tuntud novell ,,Popi ja Huhuu'' pajatab meile loo ühest sõbralikust ja truust taksikoerast ning tigedast ahvist-elajast, kes on vastu tahtmist sunnitud jagama ühist elupinda. Lühijuttu saab pidada surematuks, kuna tegevust, mis loos toimub, saab kohandada igale ajastule ning vaatamata sellele, mis vanuses isik seda loeb ning mis iganes ajaperioodil säilib novelli mõte ikka sama aktuaalsena. ,,Popi ja Huhuu'' on eesti novelliklassika üks tõlgituim ja taastrükituim teos, mille valmimist kahe päevaga inspireeris Tuglase Pariisis Seine'i
Oma südame põhjast raputas ta üles kogu oma viha, kogu oma tigeduse, ja haiget uuriva arsti külma pilguga nägi ta, et see viha ja tigedus polnud muud kui moondunud armastus, ning kuidas armastus, see inimlike vooruste allikas, on muutunud preestri südames mingiks jõleduseks ja kuidas tema temperamendiga inimene preestrina moondub saatanaks. Ta pahvatas võikalt naerma ja muutus äkki kahvatuks. Ta oli näinud süngemat poolt oma saatuslikust kirest, oma söövitavast, mürgisest, tigedast, halastamatust armastusest, mis viis ühe võlla, teise põrgusse: mustlastüdruk oli mõistetud surma, tema aga igavesse hukatusse. Jälle pidi ta naerma, kui ta sellele mõtles, et Phoebus oli elus, et kapten ikkagi elas, oli lõbus ja rahul, hooples parema mundriga kui kunagi enne, oli endale muretsenud uue armukese, kellele tahtis näidata, kuidas endist puuakse. Ta metsik naer suurenes veelgi, kui ta mõtles, et maa peal elavate inimeste hulgas, kellele ta surma oli soovinud, oli
annaabi.ee 
