1951; ,,Eikellegi maa", 1952; ,,Suvihari", 1955) ja Õhtuselgus (,,September", 1964; ,,Varjumaa", 1966; ,,Puud kõnnivad kaugemale", 1969; ,,Allikad silla juures", 1972; ,,Merevalgus. Tuuletund", 1977; ,,Tuiskliiv. Talvereis", 1985; ,,Hingetuisk. Jääminek", 1988). See tähendab varast sünteetilist lürismi, siis romaanikirjanik Kangro lüürikat ning hilist lüürilistest tsüklitest väljakasvavat lüroeepikat. Sarnane küll romantika kuninga Ludwig von Tieckiga, on Kangro siiski pigem goetehlikult universaalne kirjandusvaim, kelle loomingust üldse, aga ka ta luulest eraldi annab liigiideede tervikust lähtuv käsitlus advekaatsema ülevaate kui näiteks ainult lüürikale keskendumine. Kangro luulejõel on oma pind, sügavus ja põhi kui metaforiseerida kirjandusteaduslikud mõisted ,,lüürika", ,,dramaatika" ja ,,eepika" nende hierarhias. Püüdes ennekõike voolu tabada, on raske iga piiska eraldi võtta, kuid kui
Astub katoliku usku. A.W. Schlegel - 1767-1845?. Otsest mõju oma ajastu kultuuris rohkem. Friderichi vanem vend, tema kodus käisidki Jena ringi liikmed. Alguses tegeles antiigiga oma õpetajate mõjutusel, on ka samuti kirjutanud luuletusi ja tema elus on kunstiloomingul suurem roll kui ta venna elus: "Luuletused" 1800, ühe draama, ühe lõpetamata draama, tema üks tähtsamaid rolle on tõlkija roll. Koos Ludwig Tieckiga tegelenud tekstide vahendamisega saksa keelde ja temalt pärinevad tollased Shakespeare'i tõlked. Mingitel aegadel on tõlkel väga suur roll kultuuri olemises, mis moodi kultuur on. Kokku tõlkis 17 teose nagu "Romeo ja Julia", "Torm", "Suveöö unenägu". Peamiselt ajalookroonikad, mida on Shakespeare'il palju. Lisaks tõlkis "Itaalia, hispaania ja protugali luule õilmed". Mõlemad Schlegelid on loojad ja teiselt poolt lihtsalt kirjanduse ja keele teadlased