Karksi. H II 5, 324/5. 1883 sõsare nõrentemaie. Küll olli usin okki` ella, see oli usin hommukulta, lahe olli langa laskemaie, agar oli enne aguda küll tahive kinda kudada, vile pooli veerimaie; küll tahive suka sugeda. küll olli tellilta terave, See o tidruk tennü tööda, soalaatilda ladusa, see o neiu nännü vaeva, nippi-nappi niitsmeèlla! see o tennü teeda mööda, Kui ma saa mehe meelelise, kudanu koa radadele abielu armulise, see ei ole suikun suitsu-aiga sis ma koo sisse siidikirja, pääle kao päävkirja. otse` ella kuukirja, Sis sai mehe meelelise,
vahetasid, märkas Gabriel, et nad suurema salga liikmed olid, kes hiljuti Virumaal riisumas käinud, ja et nende ninamehe nimi oli Andres. Üks neist näis näo vormi ja kange keelemurde pärasl võõramaa mees olevat. See piilus lüki aega kahtlaselt Agnese olsa ja legi lemaga siis saksa keeles juttu. Aga Agnes raputas pead ja vastas kõige laiemas maakeeles: «Ei mõisla.» Sakslane piilus ja piilus -- ja korraga pahva- 323 tas ta naerdes välja: «Sinu ei oleb poiss, sinu oleb ilus tidruk! Minu tunneb see.» Agnes kahvatas ja püüdis vägisi naeratada. Mehed naersid, hakkasid «Jürit» teravamalt silmitsema ja tooreid ettepanekuid tegema, kuidas õiget aru kätte saada. «See oleb kerge aru saama,» ütles sakslane; ta nihkus Agnesele ligemale, sirutas katsudes käe välja, aga enne kui ta soovitud sihile jõudis, sasis tugev käsi ta kraest kinni ja virutas ilma suurema ägeduseta paar sammu tagasi. «Jäta poiss rahule,» ütles Gabriel rahulikult