(furosemiid, torasemiid), mida kasutatakse siis, kui kõrgvererõhktõvega kaasneb neerupuudulikkus või südamepuudulikkus; 3) nn kaaliumit säästvad diureetikumid (spironolaktoon), mida ei kasutata kõrgvererõhktõve ravis üksikravimina, vaid erinevates ravikombinatsioonides. Diureetikumidest kasutatakse kõige sagedamini tiasiiddiureetikume. Tiasiiddiureetikumid on sageli üheks liitpreparaatide komponendiks (ühes tabletis mitu toimeainet). Tiasiiddiureetikumide kõrvaltoimed sõltuvad nende päevaannusest: mida suurem on igapäevane ravimi annus, seda sagedamini ja tugevamad kõrvaltoimed tekivad. Kõige sagedamad tiasiiddiureetikumide kõrvaltoimed on seotud ainevahetushäiretega. Suurtes annustes halvendavad tiasiiddiureetikumid kolesterooli ja veresuhkru ainevahetust. Lingu- ja tiasiiddiureetikumidega väheneb organismis elektrolüütide (naatrium, kaalium ja magneesium) osakaal. Nende vaegusest võivad kujuneda erinevad häired:
hüpotensiivset toimet (saab vähendada nende annust) ning piirab kaaliumi kadu. Hüpomagneseemia.- See suurendab ventrikulaarsete rütmihäirete riski. Hüpomagneseemiat on võimalik vältida kaaliumi säilitavate diureetikumide lisamisega. Hüperkolesteroleemia-Vereplasma kolesteroolisisalduse suurenemine tiasiidide toimel (kuni 0,5 mmol/l) on kliinilises praktikas täiesti arvestatav. Glükoosi intolerants ja insuliiniresistentsus- Tiasiiddiureetikumide kestval tarvitamisel on täheldatud insuliinresistentsuse kujunemist, millega kaasneb hüperglükeemia ja glükosuuria. Üksikjuhtudel on täheldatud isegi diabeedi kujunemist. Hüponatreemia- Nn. lahjendushüponatreemia esineb vanematel patsientidel ja on harv. Kui hüponatreemia kujuneb, võib ta põhjustada organismi veetustumist, lihasnõrkust ja iiveldust. Hüponatreemia taandareneb diureetikumide manustamise lõpetamisel, tarbitava
annaabi.ee 
