49. aedtill (Anethum graveolens) L. Sgk: uibulehelised (Pyrolaceae) 50. harilik seenlill (Monotropa hypopitys) L. Sgk: kanarbikulised (Ericaceae) 51. harilik küüvits (Andromeda polifolia) L. 52. kanarbik (Calluna vulgaris) L. 53. sookail (Ledum palustre) L. Sgk: mustikalised (Vacciniaceae) 54. harilik mustikas (Vaccinum myrtillus) L. 55. harilik pohl (Vaccinum vitis-ideae) L. Sgk: nurmenukulised (Primulaceae) 56. ussilill (Lysimachia thyrsiflora) L. Sgk: karelehelised (Boraginaceae) 57. harilik ussikeel (Echium vulgare) L. Sgk: huulõielised (Lamiaceae) 58. valge iminõges (Lamium album) L. 59. verev iminõges (Lamium purpureum) L. 60. rohemünt (Mentha spicata) L. 61. harilik käbihein (Prunella vulgaris) L. 62. harilik tihashein (Scutellaria galericulata) L. Sgk: mailaselised (Scrophulariaceae) 63. harilik silmarohi (Euphrasia officinalis) L. 64
arenema, muutudes aja jooksul dominandiks (Pork, 1981). Mitteniidetavatel aladel hakkavad rohkem levima lehtrohud: soopihl (Potentilla palustris), angervaks (Filipendula ulmaria), ubaleht (Menyanthes trifoliata), harilik metsvits (Lysimachia vulgaris), kollane võhumõõk (Iris pseudacorus), suur tulikas (Ranunculus lingua) jt. Ilmuvad ka mitmed niidetavatel aladel harva esinevad liigid: soo-nõianõges (Stachys palustris), harilik maavits (Solanum dulcamara), ussilill (Naumburgia thyrsiflora), mürkputk (Cicuta virosa), männasmünt (Mentha verticillata) jt. (Pork, 1981). Soomaa luhtadel laiuvad valdavalt angervaksa- ja tarnaväljad. 1.2.3. Luharohumaade levik Euroopas on luharohumaad levinud suuremate jõgede lammidel. Põllumajanduses viimase sajandi jooksul toimunud muutuste tõttu on aktuaalsed nende majandamise ja taastamise probleemid (Benstead jt., 1999). Eestis võib luharohumaid sagedamini leida Kesk- ja Lõuna-Eestist, suurimad neist asuvad
viimase järgu sulglehekesed on lõhestunud lineaalseteks, lehekeste tippudes on valkjas oga (hea eristamistunnus!). Varre tipus liitsarikas, läbimõõdus 5-10 cm, õied väikesed, valged. Õitseb juulis ja augustis, viljad kaksikseem-nised levivad ka vee kaudu. Kasutamine: varem on kasutatud rahvameditsiinis ravimtaimena langetõve vastu. Soo-piimputk nagu ka metsporgand on söödaks pääsusaba (liblikas) röövikutele. USSILILL Lysimachia thyrsiflora; nimi on pandud kreeka väejuhi Lysimachose auks, kes Pliniuse väitel leidis selle taime; thyrsus (lad.k.) püramiidjas pööris, flora (lad.k.) õieline (õied koondunud püramiidjaks õisikuks). Sugukond nurmenukulised. Kasvukoht: lodumetsad, siirdesood, kraavid, tiigid, jõgede ja järvede kaldad. Niiskuselembene taim. Ussilill on mitmeaastane, roomava risoomiga, pikkade võsunditega. Vars püstine, 20-50 cm kõrge, õõnes
annaabi.ee 
