Heroilise eepose kõrvale kerkis ka didaktiline ehk õpetlik eepos. Didaktilist eepost esindab vanim Mandri- Kreekas nimepidi tuntud luuletaja Hesiodos. Hesiodoselt on säilinud 2 poeemi: küpses eas loodud "Tööd ja päevad" (828 värssi) ja varasem "Theogonia" ("Jumalate põlvnemine", 1022 värssi). 6. Kuidas tekkis teatrikunst? Kirjelda antiikteatrit. Mis on tragöödia? Teatrikunsti alusepanijaks peetakse poeet Thespist, kes astus jumalat või kangelast kehastades kooriga dialoogi. Teatrile alusepanijaks peetakse diturambilise koori juhti Thespist, kelle nimi sai näitlemise sünonüümiks - Thespise kunst -, samuti nagu Thespise rüü tähendab teatrikostüümi. Thespis olevat tulnud koos kooriga oma sünnikohast Ikarjast kraamivankril, mille põhja- ja äärelaudadest sai moodustadaimproviseeritud lava. Rännakuil ühelt
eesmärgiks argise tõetruuduse. Tragöödiavõistlused · Tragöödia mõiste võeti esimesena kasutusele Vana-Kreekas, sõna ennast tõlgendasid kreeklased kui ,,sokulaulu" (kr.k. tragos sokk ja ode laul) . · Tavaliselt esines kolm poeeti, igaüks kandis ette kolm tragöödiat ja lõbusasisulise saatürdraama.. · Viimasest arenes hiljem lõbusasisuline näidend - komöödia. Antiikteater · Teatrile alusepanijaks peetakse ditürambilise* koori juhti Thespist. · Dionysose teater kerkis akropoli nõlval, kus asus hiigelsuur, kuni seitseteist tuhat pealtvaatajatmahutav väljak. · Sissepääsud olid mõlemal pool poolringikujulist platsi orkestrat, kus koor liikusümber Dionysose altari. · orkestra - ümmargune (poolringikujuline) teatrilava · skeene - telk, kus näitlejad said oma välimust muuta · pealtvaatajate kohad asetsesid tõusvalt poolringis ümber orkestra Keskaegne teater
Korüfee koorijuht, kelleks valiti parim kooriliige Koreeg isik, kes finantseeris etendust, kandis kõik kulud. Traditsiooni järgi oli tragöödia algul muusikaline etendus. Varaseim tragöödiakirjanik, keda teatakse 6. saj. II poolel elanud Thespis hakkas koori kõrval kasutama näitlejat ja lõi kõneosad, s.o näitleja dialoogi kooriga tõi varasemasse oratooriumilaadsesse kooriteosesse draamategevuse alged. Antiikajal peeti just Thespist tragöödia rajajaks. Temalt on säilinud 4 tragöödiafragmenti. Kõige tuntumad tragöödiameistrid on: Aischylos (525 456 eKr e. 5. saj. I poole autor) Sophokles (496 406 eKr e. 5. saj. II poole autor) Euripides (480 406 ekr e. 5. saj. II poole autor) Kõik nad on kirjutanud umbkaudu 90 tragöödiat. Aischyloselt on säilinud 7 terviklikku teksti, Sophokleselt 7 (s.h ,,Kuningas Oidipus", ,,Antigone", ,,Elektra"), Euripideselt 18. Euripideselt on ka mõned muusikanäited.
Tõsiseks teoseks muutus ta alles pärastpoole. Tragöödia "saatürlikust" iseloomust kõneleb Aristoteles pisut ebamääraseis väljendeis, kuid mõte on nähtavasti see, et tragöödial oli kunagi saatüridraama vorm. Ateena türanni Peisistratose poolt asutatud "Suurte Dionüüsiate" pidustustel esinesid peale lüüriliste kooride, kes kandsid ette Dionysose kultuses kohuslikku ditürambi, ka traagilised koorid. Antiikne traditsioon nimetab Ateena esimeseks traagiliseks poeediks Thespist ja mainib 534. aastat esimese tragöödia lavastuse daatumina "suurte dionüüsiate"ajal. Zanri nimetus ise "tragöödia" (tragoidia) täpses tõlkes tähendab "sokulaulu" (tragos "sokk, sikk", oide "laul"). VI ja V sajandi piiril oli tragöödia Ateenas juba teoseks kreeka müüdi kangelaste kannatuste teemal, ja koor ei kandnud mitte "sokkude" või saatürite maski, vaid isikute maski, kes olid süzheeliselt seotud nende kangelastega
annaabi.ee 
