Stockholmis kohtub Theodor kollektsionääriga, kes oli varasemalt käinud tema raamimistöökojas, uudistamas maali. Hiljem tuleb välja, et kollektsionäär on tegelikult proffesionaalne maalikunstnik, kes teeb reproduktsioone maailmakuulsatest maailidest. Tema tase on nii hea, et isegi spetsialistid ei suuda leida erinevusi repro ja originaali vahel. Kikkhabemel, sedasi kutsuti kollektsionääri, oli ka Madonna reproduktsioon ning tüli käigus viskab ta selle Theodorile. Tänu sellele saab Theodor Madonna endale tagasi.. Kartuses maali kaotada organiseerib Paula Theodorile spetsiaalse kohvri, käeraudadega, nii et ta ei kaotaks maali ära ega keegi seda temalt röövida saaks. Kahjuks läksid asjad palju hullemat rada pidi, kui oleks võinud oodata, röövlid ründavad Theodori ja lõikavad käerauad koos osa käega ära, Theodor jääb ilma paremast käest ja Madonnast jälle.
“Vaimoke” (1936) ja üks tõsine draama “Koskenlaskijan morsian” (1937), mis tõid Soome linale suure hulga filmikaunitare – kelle jäädvustamisel oli oluline roll just Theodoril. Varsti tekkisid Theodoril erimeelsused Suomi-Filmi juhataja Risti Oroga, mis viisid lõpuks selleni, et Luts siirdus Erkki Karu poolt ellu kutsutud Soome Filmitööstuse Osaühisuse (Suomen Filmiteollisuus Osakeyhtiön ehk SF) teenistusse. SF pakkus Theodorile hulga väljakutseid ja tellimusi, kuni komöödiateni välja. Tuntuimaks sai film “Tuletikke laenamas” (“Tulitikkuja lainaamassa”, 1938), samuti osales Luts suuremahuliste ajalooliste draamade filmimisel. Vene rõhumispoliitikat kajastav “Veebruarimanifest” (“Helmikuun manifesti”, 1939) tõi kuulsust nii režissöörile ja omanikule Toivo Särkkäle (1890–1976) kui ka peaoperaator T. Lutsule. 1939. aasta sügisel sõitsid Theodor ja Aksella töö- ja õppereisile