Nii mõnigi küsib täna, et milline aeg kirikuajaloos on olnud kõige olulisem. See küsimus pole sugugi lihtne, sest vastates peame olema eelkõige kiretud ajaloolased ja vähem emotsionaalsed usuvennad. Sellele on tõesti keeruline vastata kuna periood, mis tõi meieni skolastilise filosoofia, tõi meieni ka ristisõdade koledused, Gregooriuse koraali tekkega koos tunneb ajalugu arianismi julma väljajuurimist ja Peetruse katedraali nauditavad rikkused tulid koos Tetzeli liialdustega indulgentside tõlgendusel. Mida suurem oli kirikuriik, seda suuremad olid tema ihu rebestavad vastuolud. Mida suurem tema võim, seda vastuolulisemad olid selle võimu säilitamise meetodid. Diplomaatiline töö Kirikuriigi puhtaim ja ehk õnnelikum periood algas alles peale Itaalia iseseisvumist ja sellega seoses Vatikani ilmalike kohustuste minetamisega. Kirikuriik sai pöörata enam tähelepanu oma sisemisele kasvamisele, vaimuliku pärandi korrastamisele ja
Saksa reformatsiooni tähtsaim juht ja uue kiriku rajaja oli Martin Luther (sünd 10.11.1483 Eislebenid). 1507 pühitseti Luhter preestiks. Ta astus Saksi kuurvürsti asutatud Wittenbergi plikooli, elades ise ordukloostris. 1512 sai temast teoloogiadoktor ja sama ülikooli piibliteaduse professor. VÖITLUSE ALGUS Usuküsimusi käsitledes sattus Luther vastuollu skolastiliste teoloogiatega. Töelise tüli vallandas järjekordne indulgentside müük, mida volitas paavst Leo X, saates munga Johann Tetzeli, volitades teda vabastama inimesi karistustest raha eest. Köigi pühakute pühal, 31.10.1517 naelutas Luther Wittenbergi lossikiriku uksele suure plakati 95 ladinakeelse teesiga (lausega) patukaristamise kustutamise kohta. Ta väitis, et paavst ei saa andestada ühtki patusüüd, vaid vöib ainult kinnitada jumala andestust. USUPUHASTUS Tuntuim diskussiooni pidas Luther Leipzigi linnas 1519 koos teoloogiaprofessori Johannes Eckiga, kes toetas tsehhi usureformaatorit Jan Husi. Tänu
annaabi.ee 
