eemaldada, võtavad kõik rakud kera kuju). o viburi toestamine. o kleepumine pinnale (adhesiinid on seotud kestaga). o antigeensete omaduste määramine (lipoplüsahhariidid jne). Peptidoglükaani koostis o Peptidoglükaan on enamvähem sarnase koostisega kõigil g(-) bakteritel, kuid g(+) bakteritel on suuri erinevusi, näiteks erinevad diaminohapped tetrapeptiidis. o Väikseid modifikatsioone on ka peptidoglükaani glükaanahelas, näiteks mükobakteritel ja Nocardial on muraamhappe N-atsetüülrühm oksüdeerunud N-glükolüülrühmaks ja seda önnestub määrata. o Huvitav peptidoglükaan on näiteks taimedele patogeensetel korünebakteritel. Neil on tetrapeptiidid peptidoglükaanis ühendatud lisapeptiididega, mis koosnevad diaminohapetest.
Võib võrrelda raudbetooniga: fibrillideks on raudvarvad ja maatriksiks betoon. Bakteriraku kesta tugifibrillid on peptidoglükaanist. -1,4-glükosiidside- peptidoglükaanahela ,,ehituskivid". Moodustab tugifibrillid. N-atsetüülmuraamhappe (NAM) külge seostub piimhappe jäägi kaudu tetrapeptiid, mille vahendusel toimub paralleelsete glükaanahelate seostumine omavahel. NB! L- ja D- aminohapped vahelduvad tetrapeptiidis. Võimalik, et see on bakteri kaitsemehhanism proteaaside vastu (valgud on ainult L-aminohapped). Peptidoglükaanahelate omavaheliseks seostamiseks (võrgu moodustamiseks) sünteesitakse peptiidside ühe ahela tetrapeptiidi 23 kolmandas positsioonis oleva aminohappe aminorühma ja naaberahela tetrapeptiidid neljandas positsioonis oleva D-Ala karboksüülrühma vahele. Selline peptidoglükaanahelate
annaabi.ee 
