"Ambrosius piiskopiks!" Traditsiooni järgi laskus lapsepõlves tema peale mesilassülem, milles nähti ennet tema saamises piiskopiks. Piiskopina osales Ambrosius diplomaatilistes läbirääkimistes võimuihaldajate Maximuse ja Eugeniusega. Keiser Theodosius I soovis luua keisrile alluvat riigikirikut, kuid Ambrosius saatis ta altariruumist võre taha ilmikute juurde ja nõudis temalt avalikku patukahetsust Tessaloonikas toimunud veresauna eest. Ambrosius on koostanud mitmeid teoloogilisi kirjutisi. Ta on kirjutanud loomisloo seletuse, Luuka evangeeliumi kommentaari, traktaadi kiriku ametnike kohustustest. Temalt pärinevad ka teosed usust, Vaimust, traktaat Issanda lihaksaamise saladusest, traktaat neitsilikkuse ideaali üle, arutlused ristimise, võidmise ja armulaua üle. Ta on loonud mitmeid hümne. Ambrosiuse jutluse mõjul pöördus 386
väe läbi tervena üles. Lisaks kõnelevad legendid vägede peatamistest, lehtivatest sauadest, surnute elustamistest ja paljudest muudest imetegudest. Kaasajal on tema imetegudest tuntuim lohemao tapmine ja printsessi vabastamine, mille teemadel on uusima ajani kirjutatud raamatuid ja loodud näidendeid. Lohemadu on peetud saatana ja printsessi kiriku sümboliks, mistõttu lohetapmine on erakordselt sügava tähendusega. Süürias, Mesopotaamias, Egiptuses ja Tessaloonikas olid temale juba 4. sajandil pühendatud kirikud. Püha Jüri elukäik on ajalooliselt raskesti jälgitav. Arvatavasti on ta sündinud Väike-Aasias, kus ta isa olnud kuulus sõjamees. Vanemad surid varakult, temastki sai isa jälgedes sõjamees keiser Diocletianuse armees. Vapra mehena leidis ta suurt lugupidamist, kui sattus kristlasena Diocletianuse kohtu ette. Ta keeldus keisri soosingust, jäi oma usule kindlaks ja suri märtrina 303. aastal
annaabi.ee 
