lohvakat pikka T-särki retuusidega, kord punkilikku kombinesooni ja saapaid, rääkimata lühikesest triibutatud sasipeast. Seepärast sobiski minu arvates (vähemalt väliselt) Ragne Veensalu rohkem ettearvamatu ja manipuleeriva Hedda rolli. Näiteks käitub Hedda impulsiivselt, kui viskab paberihundist tulnud ribasid õhku ja viskub nende keskele, süütab ja kustutab koheselt sigarette ning tantsib pööraselt. Jörgen Tesmani, Hedda värske abikaasa rollis olid korraga Ivo Reinok ja Tõnis Niinemets. Nende puhul (kas siis taotluslikult või mitte) ei olnud muidu ehk kuigi aru saada, kumb domineerivam on, kui et lõpupoole, kui Ivo Reinokil rohkem stseene oli. Kostüümi poolest vastasid mõlemad näitlejad oma nohiklikule tegelasele, alustades kõrgele tõmmatud viigipükstega ja lõpetades kirju kikilipsuga. Mõlemad olid kõhnad,
rääkis Eilert Lovborgist ja endast. Sel hetkel istus Hedda Tesman diivanil, mille peale enamasti valgus oli suunatud. Nüüd oli aga kogu valguse keskpunkt Theal. Ta rääkis pikalt ja emotsionaalselt. Tema tundeid rõhutas ka taustal mängiv õrn igatsev muusika, mis aja möödudes aina pingelisemaks muutus. Kogu Thea jutu vältel ei muutunud laval midagi, aeg justkui seisatas. Aja edasi minemisest andis märku vaid tema monoloog ning taustal mängiv meloodia. Aja seisaku peatas Jörgen Tesmani tuppa tulek, mil muusika lakkas ning elu läks justkui edasi. Igatsuse muusikat on kuulda ka hetkel, mil esmakordselt astub lavale/tuppa Eilert. Pilk Hedda ja tema kunagise armastuse Eilerti vahel on püsiv, muusika on igatsev ning kurvatooniline. Ehk vihjab see kummagi igatsusele teineteise vastu, kuid tõendeid sellele ei ole. Valguse ning värvide kaudu saab lavastuses luua palju erinevaid emotsioone. Rahtust
annaabi.ee 
