1892. aastal sõitis Haava terviseparanduseks Saksamaale ning töötas hiljem ka Berliini lähedal Fürstenwaldi diakonissiasutuses. Viibinud vahepeal mõned kuud kodumaal oma ainsa õe Liisa haiguse ja surma juures, siirdus ta 1894. aastal Venemaale, kus ta peatus Peterburis ja Novgorodis. Seitsme aasta jooksul oli ta matnud oma isa, ainukese õe ning ema ja kaotas lõplikult isakodu. Kaotusterikast, rahutut elu tumestas veelgi enam J.Lellepi raske haigus. Saanud Teskovo eesti koguduse pastoriks, suri 1898. aastal ka Lellep. Välismaa-aegadel tundis luuletaja üksindust ning kirjutas mitmeid isamaa-ja koduteemalisi luuletusi. Luuletaja 5 üksildustunnet suurendas veelgi lähedaste inimeste kaotus, eriti isa ja õe manalasse varisemisele järgnenud ema surm 1898. aastal. Peale seda kaotas Haava igaveseks ka selle, kellele ta senine armastusluule oli pühendatud, ning luuletajas tekkis tunne, nagu poleks enam
Soome ajakirjanduses avaldati kõrvuti Koidula luuletustega tõlkeid ka Anna Haavast. Päikeselist laulukevadet ja loomingulist edu hakkasid peagi varjutama traagilised sündmused. Seitsme aasta jooksul mattis Haava oma isa, ainukese õe ning ema ja kaotas lõplikult isakodu. Teenistusmure viis Haava 1894. aastal Peterburisse, kus ta leidis ajutist tööd halastajaõena, hiljem oli seltsidaamiks ja koduõpetajaks. Kaotusrikast, rahutut elu tumestas veelgi enam J. Lellepi raske haigus. Saanud Teskovo eesti koguduse pastoriks, suri 1898. aastal ka Lellep. Haava katkestas nüüd kõik suhted ja kirjavahetused ning otsustas ennast matta haigete vanainimeste põetamise töösse Peterburi lähedases diakonissiasutuse. Sellest ,,manala eeskojast" pöördus ta sajandi algul Haavakivile abistama seal veskirentnikuks hakanud venda. !904. aastal tuli raske haigus, mis luuletaja aastaks voodisse köitis. Vaba kirjanikuna Tartus. Haigusest võitu saamisega ärkas ootamatult uus tööhoog, huvi elu ja
annaabi.ee 
