Konstanzis, seejärel kõrgkoolis Freiburgis, kus ta tutvus filosoofiaga. Ta käis ka jesuiidi seminaris, et jäi sinna vaid mõneks nädalaks. Selle asemel asus ta õppima teoloogiat Freiburgi ülikoolis, kuid vilets tervis sundis teda loobuma preestriametist ning valis selle asemel filosoofia, matemaatika ja loodusteaduse kursusi. Freiburgis sai Heidegger doktorikraadi 1913, kuid vahele sega Esimene maailmasõda. Ta astus sõjaväkke, ehkki kehv tervsi lühendas ta teenistusaega ning Heiddeger pöördus tagasi teaduse juurde, saades 1915 Freiburgis lektoriks. Järgmisel aastal jõudis Freiburgi Husserl, kelle töid ta oli õppinud; pärast lühikest katketust 1918, mil ta kutsuti teenistusse Läänerindel, sai temast Husserli assistent. Viie aasta jooksul saavutas Heidegger oma loengutega kuulsuse Aristotelese tõlkijana. 1923 siirdus ta Marburgi abiprofessoriks. Ehhki tema õppetööd hinnata kõrgelt, oli talle takistuseks
võitluseks teatud võitmatuse vastu. Vaimuvõitlus lakkab alles siis, kui tullakse füüsilise vägivallaga. Sellele pannakse vastu sama relv, kui riik peaks unustama oma põhiseadusliku kohustuse tüüril oleva valitsuse nõrkuse või oimetuse pärast." See oli otsene üleskutse rahvale vajaduse puhul relvad haarata. Vilde üleskutse leidis poolehoidu rahva seas. Rahvahääletusel nägi Vilde demokraatliku rinde kaotust, kuid mitte enam selle kaugemaid tagajärgi. Kirjaniku tervsi oli pidevalt halvenenud. Sügistalvel oli ta küll veel päris reibas ja lootis teoksil oleva romaaniga lõpuni jõuda. Nii tabas üldsust 26. detsembril 1933. aastal ootamatult teade kirjaniku surmast, mille põhjuseks oli südametromboos. Sügav lein oli üldine. Ajakirjandus pühendas arvukaid järelehüüdeid vaimukangelasele, milles kõneldi lahkunu hindamatutest teenetest. 30. detsembril maeti Vilde suurte rahvahulkade osavõtul Metsakalmistule
annaabi.ee 
