Esimene turismiga seotud riiklik tegevus oli meil suvitus- ja ravitsuskohtade (ehk kuurortide) arendamine, millega jätkati Tsaari-Venemaalt alguse saanud tegevust. Juba 1925.a. võeti vastu Suvitus- ja ravitsuskohtade seadus , mille aluseks oli Vene Keisririigi Arstiseadus. Selle seaduse täitmise korraldamiseks loodi eriline Tervishoiu Nõukogu, samuti hakkas Vabariigi Valitsus tervishoidliku kaitse alla võtma mererandu ja muid tervistkosutavaid kohti. 1937.a. 11. aprillil annab Riigihoidja välja dekreedina Turismi korraldamise seaduse, mille alusel toimub edaspidi nii sise- kui välisturismi juhtimine ja arendamine. Turismi üldine juhtimine ja korraldamine kuulus Sotsiaalministeeriumile, mida ta teostab Loodushoiu ja Turismi Instituudi (LTI) kaudu. LTI juures asub Turisminõukogu, mille ülesandeks on turisminduse juhtimise ja arendamise põhialuste määramine, võõrastemajade, turismikodude
lõpuni. 1930.aastad olid Eesti majanduselus, aga ka kultuuris ja arhitektuuris jõukas ajajärk. Tallinn muutus järjest rahvusvahelisemaks ja kvaliteetsed hotellid olid selle eeltingimuseks. 1925.aastal võeti vastu suvitus- ja ravitususkohtade seadus, mille aluseks oli Vene keisririigi arstiseadus. Nimetatud seaduse täitmise korraldamiseks loodi erinile Tervishoi Nõukogu, samuti hakkas vabariigi valitsuys tervishoidliku kaitse alla võtma mererandu ja muid looduslikke tervistkosutavaid kohti. 1936.aastal oli Eestis kokku 86 pansioni, 81 esimese ja teise järgu võõrastemaja ja 25 turistikodu, kus voodikohti oli kokku pisut üle 3500. Ajalehtedes hotellipaleeks ristitud Hotell Palace'is oli 50 numbrituba, mis varieerusid nii oma suuruse kui ka mugavusastme poolest. 1937.aastal andis Riigihoidja dekreedina välja turismi korraldamise seaduse, mille alusel toimus edaspidi nii sise-kui ka välisturismi juhtimine ja arendamine. Turismi üldine juhtimine
annaabi.ee 
