Loodearmee ei olnud suuteline sellele piiri panema ning epideemia hakkas levima kohalike elanike seas ja Eesti sõjaväev. Sel kriitilisel ajal tuli appi Eesti Punane Rist, kes avas ajutised haigemajad AA, Lüganuse, Saka jaMaidla mõisas, Mäetagusel ja Iisakus ning Kuremäekloostris.Tüüfuseosakonnad asutati Narva, Rakvere, Aseri ja Jõhvi haigla juures. Nimetatud haiglate juhtkond koosnes sõjaväelastest, majanduslikku tegevust ja ravi korraldad Punane Rist. Koos sõjaväe tervishoiuvalitsusega asutati maakondades 10 desinfektsiooni lendsalka, koondravilaid ning muretseti samitaar, sauna ja desinfektsioonironge. Tapal moodustati epitdeemia eest põgenenute laager. 1920 aasta kevadeks õnnestus epideemia levik tõkestada. Et vajadus meditsiinnioskustega personaali järele oli suur, avas Eesti Punane Rist Tallinnas 1920 aasta algul õdedekooli koos ühiselamuga kahekümmnele õpilasele.Õppetöö kestis kaks aastat. Kooli astujailt nõuti keskharidust
Kreutzwald on linnaarst, kes aeg-ajalt peab asendama kreisiarsti, kooliarst Krümmeri pansionaadis, tervishoiuametnik, kel lasusid kohtumeditsiinilised kohustused, ja mõnikord tuli olla ka loomaarst. Kõige raskemaks piinaks on aga juba vanale ja tihti haigele Kreutzwaldile sõidud maale. Vahemaad on pikad ja Võrumaa teed tunduvad lumetormis või teedelagunemise ajal tavalises talupojavankris lonksudes põhjatud. Alaline sõnasõda käib ka Riias asuva Liivimaa Tervishoiuvalitsusega. Kreutzwald tunneb, et ,,niisuguste ametivõimude ja ülemuste juures ei suuda ükski õiglane mees oma kogustusi täita". Ametlikku linnaarstiks kinnitamistki tuli oodata 17 aastat! Haigused kimbutavad sageli arsti ennastki (kopsupõletik, reuma) ja sellise pingega töötada nagu aastate eest, ei suuda ta ennam: näiteks 1836-1842 vaktsineeris ta 393 last, kusjuures vaktsiinigi pidi ise hankima. Selles aitavad teda Tartu arstidest sõbrad ja ametivennad Fr. R. Fahlmann, J. E. V. Panck, C. E
annaabi.ee 
