elava organismi otstarbekat ehitust, ei ole seotud mitte niivõrd tundega kui mõistusega, mis haarab tolle objekti vormi - mis seisab harmoonias tolle objekti olemuse ja määratlusega. See on objektiivne otstarbekus. Elava looduse vaatlusel ei saa me läbi otstarbekuse põhimõtteta. Anorgaanilise moodustise, näiteks kivi puhul, võin ma osasid vaadelda mõtlemata tervikule. Kivi tekib üksikosade liitmisest. Elavate olendite puhul aga pole võimalik mõelda osa ilma tervikuta. Organism ei tekki kunagi lihtsalt osade kokkuliitmisest, vaid iga osa, organ kuulub oma kindla kuju ja funktsiooniga lahutamatult sellesse organismi. Ta on võimalik ja mõistetav üksnes selles organismis. Me jõuame veelgi kaugemale, kui mõtleme inimese poolt väljamõeldud objektile, näiteks riietusesemele. Siin on üksikud osad otstarbekalt liidetud terviku teenistusse. Kui ma tahan lähemale jõuda elava organismi mõistmisele, siis ei saa ma muidu kui inimese
Hästi korraldatud maine elu aga aitab kaasa ka sellele eesmärgile. Õige valitsemine toimub vastavalt seadustele, võim ilma seadusteta ei ole õiglane võim. · Linn koosneb nagu inimihugi mitmetest erinevatest osadest, millest igaühel on oma töö või funktsioon. Oluline on, et ka linnal oleks üks võim, kelle ülesanne on vaadata terviku hüve üle. · Samamoodi nagu tervik on olulisem kui osa, nii on ka osal oma osa tervikus ja ilma tervikuta ta ei saa eksisteerida. Samamoodi on linn ülem indiviidist ja indiviidi lõppeesmärgist ja hüve seisukohast võetuna. Linn on jumalikum, väärikam kui üksikinimene. Nii et kui vastanduvad erahüve ja ühishüve, siis on loomulik, et ühishüve on tähtsam. Näiteks toob Aq selle, et vajadusel inimesed ohverdavad oma elu linna pärast samamoodi nagu ohverdatakse käsi terve ihu hüvanguks.
annaabi.ee 
