vendada, ei tohi kõlbelisi, eetilisi dogmasid, mis lapsele tihti täiesti arusaamatu ja isegi tema hingeeluga vastuolus, ette ütelda, vaid luua niisugune seltskondlik keskkond, kaasõpilaste ring, kus lapsed oma mängudes, ettevõtetes, töös, nende läbiarutamisel, oma huvide kokku- põrkamises õpivad elama omasarnaste keskel ja ise leiavad üles ühiskondliku elu seadused ja nõuded.[] Käisi meelest on selge, et lapse sisemisi jõude vabastab ja paneb liikuma vaid ühtlane tervikuline õppetegevus, mille keskus on last ümbritsev asjaline maailm, laste kogemuste, elamuste ja huvide maailm. Sealt valitud aine on lapsepärane ja eluligidane, mida võime mitmekülgselt, süvendatult läbi töötada, tõrjudes kõrvale kahjuliku killustuse, nagu see esineb tavalises ainesüsteemis. Käisi üldõpetus lasteaias ning selle rakendamine. Kasvataja osa on kõiges selles, et sünnist õhkkonda ja meelsust laste ühiselu jaoks luua,
Müstik Johannes Jörgensen (1866- 1956)- läks katoliku usku, lüürika omad ühisjooni prantsuse dekadentidega; Vigo Stuckenberg (1863-1905)- andekas luuletaja ja romaanikirjanik, sümbolism; Sophus Claussen (1865-1931)- luuletaja, sümbolism. Nende ajakiri ,,Taarnet" ilmus sügisest 1893-95 ja andis esimesi tõukeid ka uus-idealistlike vaadete kujunemisele Taanis. Taani kõige uuem, 20. sajandi kirjanduses puudub ühtlane, tervikuline ilme. Otsitakse uut. Mitte üksnes põhjamaad, vaid kogu Euroopa kirjandus elab ootuses, ei liigu enam suurtes, ühtsetes joontes, vaid on purunenud tuhandeiks indiviidideks; kultiveeritakse ,,mina"-stiili, iga kirjanik on omaette jumal. Nüüdisaegne tähtsaim taani kirjanik on Johannes Vilhelm Jansen (1873- 1950). Tema romaanidest, millest ühed käsitlevad põhjamaa rassi ürg-ja viikingiaegu (,,Liustik" 1909 eesti k. 1913 ja 1927; ,,Laev" 1912), teised Janseni poolt jumaldatud Ameerika
annaabi.ee 
