Üheks kunstiteraapia rajajaks peetakse Adrian Hilli. Ta oli ise kunstnik ja hakkas huvituma kunsti terapeutilistest omadustest viibides 1938 aastal ravil tuberkuloosisanatooriumis. Esialgu kasutas ta joonistamist ja maalimist peale füüsiliselt ja kurnavalt mõjunud haigust kosumisperioodi möödasaatmiseks. Seejuures märkas ta visuaalse väljenduse taaselustavat toimet ja hakkas ka teisi sanatooriumi patsiente kunstiga tegelemisele innustama. Juba tervenenult hakkas ta hoolega uut teraapiavormi tutvustama. Tema oli ka see, kes 1942 võttis kasutusele termini ,,kunstiteraapia" (Hogan,Susan; 135). Briti Punase Risti ja Rahvusliku Tuberkuloosi Preventsiooni Ühingu toetus mängis olulist rolli, et kunstiteraapia haiglates ja sanatooriumites peagi ametlikult tunnustatud oli. Samuti hakkasid 20. sajandi alguses paljud psühhiaatrid ja psühhoanalüütikud üha suuremat huvi tundma vaimselt haigete patsientide poolt loodud kunstiteoste vastu.
otsingud. Uurinud läbi aukartust äratava hulga õige vaimulagedaid libretosid, peatus Verdi häda sunnil ühel neist: Poola kuningana esineva Prantsuse ohvitseri seiklustest pajataval naiivsel libretol "Vale-Stanislav" ("Ii finto Stanislao"), mis edaspidi hakkas kandma nime "Kuningas üheks tunniks" ("Un giorno di regno"). Ent juba ooperi kirjutamise algus oli Verdile dissonantsiderohke. Raske haigus aheldas ta pikemaks ajaks voodi külge ning ehkki ta tervenenult tööd jätkas, ei taganenud tekkinud viletsus ja puudus niipea. Verdi elu suurimad õnnetused aga seisid alles ees. Juba varem surnud lastele järgnes juulis 1840 palavalt armastatud abikaasa Margherita. Kahe aasta jooksul maamulda sängitatud kolme kalli inimese kaotus lõi noore muusiku hinge sügava haava. "Ma olin üksi, täiesti üksi! Ja selles hirmsas seisundis pidin kirjutama koomilise ooperi! "Kuningas üheks tunniks" menu ei saavutanud. Osaliselt tuleb
annaabi.ee 
