Sünteetilised liimid, lakid ja värvid ka põhinevad polümeeridel. Tänapäeval paljude traditsiooniliste materjalide asemel edukalt kasutatakse plaste, sest neil on madalam töötlemistemperatuur kui metallidel ja keraamikal, seega madalam energiakulu, nad on kergemad, odavamad ja korrosioonikindlad. Erinevaid plaste inimesed kasutavad nii igapäevases elus kui ka tööstuses ja ehituses. Temperatuurile vastupanu järgi jaotatakse plastid termoplastideks ja termoreaktiivideks. Termoplastid on lineaarsed või vähehargnenud makromolekulid, mis toatemperatuuril on jäigad ja muutuvad kõrgematel temperatuuridel pehmemaks ning deformeeritavamaks. Termoplaste on võimalik korduvalt vormida, viies materjali soojendamisel sulaolekusse ja jahutamisel uuesti tahkestada. Termoreaktiivid (ehk termosetid) on võrkstruktuuriga, ristsillatud makromolekulid, mis tahkuvad pöördumatult keemilise reaktsiooni käigus. Ristsildade tõttu ei ole kõvendatud termosetid
Liimaine, kaepidemed (potid, pannid) Termoreaktiivid on polümeerid, mis ei sula kuumutamisel. Nende ahelad on reeglina tugevalt ristseotud, takistades omavahelisi nihkeid ning moodustades termiliselt väga stabiilse võrgustiku. Ristsidumine saavutatakse prepolumeeride (polümeriseeritud kuid ristsidumata materjal) järelreaktsioonides detailide/materjalide vormimisel. Järelreaktsiooni võib käivitada kas keemiline reaktsioon, temperatuur, rõhk või kiirgus. Olulisemateks termoreaktiivideks nii ajaloolises kui tööstusliku tootmise mõttes oleksid ennekõike fenool-, amino-, epoksiid- ja polüestervaigun ning termoreaktiivsed polüretaanplastid. · Fenoolvaigud Fenoolvaikusid saadakse kondensatsiooniprotsessis formaldehüüdi reageerimisel fenooliga (karboolhape väga mürgine). Hästi kontrollitud ja juhitud polümerisatsioonireaktsiooni on võimalik peatada kui polümeer on veel vedel ning lahustis lahustuv ja sulav, saades nn. prepolümeeri (fenoolvaikude korral
need polümeerid voolavasse olekusse. Jahtudes omandavad nad jälle esialgsed omadused. Termoplastsetele materjalidele täiteainete lisamisega saadud materjale nimetatakse termoplastideks. Termoreaktiivsete polümeeride molekulidel on ruumiline struktuur, mis kuumutades ei lagune ning seetõttu ei muutu termoreaktiivne polümeer ei pehmeks ega voolavaks. Termoreaktiivsetele polümeeridele täiteainete lisamisega saadud aineid nimetatakse termoreaktiivideks ehk reaktoplastideks (Angelstok 2002: 42). Lõppomaduste ja otstarbe järgi liigitatakse termoplastid ja termoreaktiivid: tarbeplastideks need on polüetüleen (PE), polüpropüleen (PP), polüvinüülkloriid (PVC), polüstüreen (PS), fenoplast (PF) jt. konstruktsioonplastideks need on polükarbo- naat (PC), polüamiid (PA), orgklaas (PMMA), epoksüplast (EP) jt. eriplastideks fluorplast (PTFE), polüsulfoon (PSU), polüeetersulfoon (PES) jt.
valmistamine, nõude (ahju ja mikrolaineahju panemiseks mõeldud) valmistamine, plastmassist söögiriistade valmistamine, kilekottide valmistamine. Plastide liigitus termomehaaniliste omaduste järgi Plastid on polümeermaterjalid, mille põhikomponendiks on polümeerid. Mitmekomponentse süsteemina sisaldavad need lisaks põhipolõmeerile mitmeid lisandeid ja abiaineid. Temperatuuri vastupanu järgi jaotatakse plastid termoplastideks ja termoreaktiivideks. Termoplastid - polümeerid, mis koosnevad lineaarsetest või hargnenud ahelatest, mille vahel ei ole keemilisi sidemeid, kuid esinevad füüsikalised sidemed. Toatingimustes on nad tahked ja jäigad, kõrgematel temperatuuridel muutuvad pehmemaks ja deformeeritavamaks. Termoplaste võib korduvalt sulatada ja temperatuuri alandamisega taas tahkestada. Termoplastid võivad jaguneda kaheks: 1) Poolkristalsed e. kristalliinsed materjalid - Võivad moodustada kristalliite. Sellised
annaabi.ee 
