Tuntakse näiteks elektrokeemilisi, termokeemilisi ja optilisi biosensoreid. Sensorelemendi töö aluseks on ikka bioloogiline reaktsioon. Edasise transduktsiooni (reaktsiooni muutmisel signaaliks) tagajärjel mõõdetakse näiteks: · voolutugevust (elektrokeemiline); · elektroodide potentsiaalide vahet (elektrokeemiline); · muutunud elektrijuhtivust, mis tulenes ioonide sisalduse muutumisest reaktsiooni käigus (elektrokeemiline); · reaktsiooni soojusefekti (termomeetriline); · fluorestsentsi kustumist/teket (optiline). Enim kasutatakse elektrokeemilisi biosensoreid. Elektrokeemilise biosensori lihtsustatud tööpõhimõte. Vaatleme siinkohal elektrokeemilise, täpsemalt amperomeetrilise voolutugevuse mõõtmisel põhineva biosensori üldist tööpõhimõtet. Tegemist on nn ensüümelektroodiga, kus kasutatakse ensüümide poolt katalüüsitud redoksreaktsioonide käigus tekkiva redokselektronide voo mõõtmist.
Temperatuuri võikski defineerida kui molekulide keskmist kineetilist energiat, mida saaks siis mõõta rõhu kaudu valemi (5.1) vahendusel. See valem sisaldab aga veel otseselt mittemõõdetavat molekulide tihedust n. Seepärast valitakse temperatuur enamikus ühikute süsteemides põhisuuruseks ja ühik ning skaala defineeritakse etaloni kaudu. Erinevalt näiteks pikkusest ei saa temperatuuri etalon olla määratud ühe kehana. Tuleb valida termomeetriline keha, selle temperatuurist sõltuv füüsikaline suurus temperatuuriline parameeter ja ka selle parameetri temperatuurist sõltuvuse iseloom tuleb lihtsalt valida, kui ei ole mingeid füüsikalisi kaalutlusi selle sõltuvuse kuju etteandmiseks. Ette tuleb anda ka selle parameetri väärtused kahe looduslikult fikseeritud soojusliku oleku korral reeperpunktid. Nii tegi omal ajal Celsius (1701-1744, Rootsi)
annaabi.ee 
