Biosensori sensorelement koosneb õhukesest bioloogiliselt aktiivse materjali kihist, mis on võimalikult tihedas kontaktis elektronide transduktoriga. Üldjuhul on bioloogilise protsessi muundamine elektrooniliseks signaaliks kõige efektiivsem siis, kui kaugus bioloogilise reaktsiooni toimumiskoha ja transduktsioonikoha vahel on minimaalne. Selle saavutamine on biosensorite valmistamisel tihti ka kõige keerukam. Milliseid biosensoreid on? Tuntakse näiteks elektrokeemilisi, termokeemilisi ja optilisi biosensoreid. Sensorelemendi töö aluseks on ikka bioloogiline reaktsioon. Edasise transduktsiooni (reaktsiooni muutmisel signaaliks) tagajärjel mõõdetakse näiteks: · voolutugevust (elektrokeemiline); · elektroodide potentsiaalide vahet (elektrokeemiline); · muutunud elektrijuhtivust, mis tulenes ioonide sisalduse muutumisest reaktsiooni käigus (elektrokeemiline); · reaktsiooni soojusefekti (termomeetriline); · fluorestsentsi kustumist/teket (optiline).
võetud või sellest eraldunud soojus. Arvestades, et enamik protsesse toimub atmosfäärirõhul, siis kasutades siseenergia asemel entalpiat, saab vältida tülikaid paisumistöö arvestusi. Entalpia, nii nagu siseenergia, on üks süsteemi olekufunktsioonidest. Kalorimeetria Kalorimeetria (,,soojuse mõõtmine") võimaldab eksperimentaalselt määrata mitmesuguste protsesside (sealhulgas keemiliste reaktsioonide) käigus ülekanduvaid soojushulki. Termokeemilisi mõõtmisi teostatakse kalorimeetriga. Kalorimeeter kujutab endast isoleeritud süsteemi, kus keemilise reaktsiooni soojusefekti määramiseks mõõdetakse teadaoleva soojusmahtuvusega süsteemi osa (näiteks vee) soojenemist või jahtumist selle reaktsiooni toimel. Eeldusel, et äraantav ja vastuvõetav soojushulk on võrdsed (energia jäävus), saab temperatuuri muutusest leida reaktsiooni soojusefekti: qkalorimeeter = - qreaktsioon
annaabi.ee 
