kriteeriumi korral kasutati kuu keskmisi kliimaandmeid; hallituse kasvu kriteeriumiks kasutati temperatuuri ja suhtelise niiskuse sõltuvust, Joonis 4.1; sisetemperatuuri ja -suhtelise niiskuse andmete alusel arvutati kondenseerumise ja hallituse suhtes kriitiline pinnatemperatuur; kasutades välistemperatuuri, sisetemperatuuri ja arvutatud pinnatemperatuuri, arvutati elamu mõõteperioodiaegne maksimaalne temperatuuriindeks; kui termograafiliste mõõtmiste korral mõõdetav külmasilla temperatuuriindeks on suurem maksimaalsest arvutatud aktsepteeritavast temperatuuriindeksist, ei teki külmasillal niiskustehnilisi riske. Temperatuuriindeksi muutus sisekliima mõõteperioodi jooksul ühes elamus ja kõikide elamute maksimaalsete temperatuuriindeksite jaotus vt. Joonis 6.2-l. Kasutades maksimaalsuurustest 90 % fraktiili on maaelamutes temperatuuriindeksi kriitiline tase 0,85. Kuigi uuritud elamutes on
kriteeriumitest (vt. Tabel 3.1). Valdavalt tuleb kasutada hallituse tekke vältimise kriteeriumit. Kui näiteks akendel aktsepteeritakse lühiajaliselt veeauru kondenseerumist, võib seal kasutada ka kondenseerumise vältimise kriteeriumit. Kui ruumides on niiskuskoormus suurem (puudulik ventilatsioon, suur niiskustootlus), peavad hoonepiirded ja nende liitekohad olema paremini soojustatud. Temperatuuriindeksi piirväärtusi tuleb võrrelda normaaltingimustes tehtud termograafiliste mõõtmistulemustega, st. mitte täiendava alarõhu tingimustes tehtud mõõtetulemustega. Hoone normaaltingimuste mõõtmine tuleb läbi viia töötava ventilatsiooniga. Kui hoones on suur alarõhk (näiteks väljatõmbe ventilatsioon + ebapiisav värske õhu juurdevool), siis näeb õhulekkekohtade mõju pinnatemperatuurile ka ilma täiendava alarõhu tekitamiseta. Tabel 3.1 Niiskustehniliselt turvalised temperatuuriindeksi piirväärtused Eestis.
annaabi.ee 
