Eesti kirjakeele norm on määratud õigekirjutuse, häälduse, sõnavara ja grammatika osas Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatu, Emakeele Seltsi keeletoimkonna normingute ja otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga. Oskussõnavara osas täiendavad ja täpsustavad eesti kirjakeele normi terministandardid ja oskussõnastikud, mis on koostatud Eesti Terminoloogia Ühingus, Eesti Keele Instituudis või terminoloogiakomisjonides kooskõlastatult Eesti Keele Instituudiga. Eesti kirjakeele normi alal annab nõu Eesti Keele Instituut. Alates 1. detsembrist 2006 on kirjakeele normi alus "Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006" 6 Kasutatud kirjandus http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_kirjakeele_norm http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_keele_ajalugu http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_keele_grammatika http://et.wikipedia
(Erelt jt. 2007: 34-36) Viimaste sündmustega hakkas üha enam muutuma tähtsaks asjaajamiskeele roll, sest eesti keelest oli saanud riigikeel ning haridus- ja teaduskeel. Tekkis vajadus luua ja korrastada keele oskussõnavara kõrgharidus- ja teaduskeele tasemel. Eestikeelse teadussõnavara rajamisel ning erialase terminileksika väljaarendamisel on oluline koht Johannes Voldemar Veskil, sest just tema mõjusale tegevusele terminoloogiakomisjonides fikseeriti eestikeelsete oskussõnade süsteem paljudel erialadel. (Kull 2000: 56-67) Jõudsalt areneva eestikeelse terminoloogia arengu katkestas Teine maailmasõda ning paljud kartoteegid ning materjalid hävisid või läksid kaotsi. Terminoloogiatööga hakati taas rohkem tegelema alles 1960. aastate keskpaigast. Terminoloogiatöö oli viljakas ning 1990. aasta alguseks oli Eestis koostatud ja välja antud umbes 120 sõnastikku, millele lisandub kümmekond tõlke-oskussõnastikku
annaabi.ee 
